Mind on ikka hämmastanud sildade ehitamise kunst. Olen püüdnud kujutleda, mil moel rajati neid üle suurte jõgede ja kuristike vanadel aegadel, kui puudus tehnika. Kuidas nad seda tegid? Vedasid praamidega kõigepealt mingi köie üle? Raiusid vaiu vette?? Kuidas nad ühendasid kaldaid, kuidas ületasid kuristikke?

See artikkel on tasuta lugemiseks kampaaniapakkumise “Edasi võtab vastu uusi lugejaid” raames. Ajakiri Edasi saab septembris 9-aastaseks ja tähistame seda 2 kuud (september-okoober) kestva sünnipäevapakkumisega. Kutsume kõiki kvaliteetsest väljaandest huvitatud lugejaid Edasiga tutvuma – iga päev on avalehel üks artikkel Edasi arhiivist tasuta lugemiseks, ja nii 61 päeva järjest. Kampaaniaperioodil sõlmitud tähtajalistele digitellimustele kehtib soodushind -15%, nii era- kui äriklientidele. Samuti kehtib soodushind paberajakirja tellimiseks. Rohkem infot: Edasi võtab vastu uusi lugejaid

Jõgi või ka suurem järv oli omal ajal väga selge geograafiline, aga ka kultuuriline piir: elu ühel ja teisel pool sellist looduslikku barjääri kulges ja arenes erinevalt. Ja see, mis jäi teisele poole, haaramatusse kaugusse, põhjustas võõristust ning umbusku. Need seal teisel pool olid paratamatult võõrad, ja võõras oli ohtlik.

Kummastav mõelda, et selline looduslik piir lõikas aastatuhandete jooksul pooleks ka Eestimaa. Emajõgi koos seda ümbritsevate soodega eraldas Eesti- ja Liivimaad, ning seal, kus praegu on Kärevere sild, sai sada aastat tagasi jõge ületada vaid parvega. Sajandite jooksul kasutati Tallinna ja Tartu vahet sõitmiseks praegusest maanteest märksa pikemat Piibe maanteed, ning teekond võttis aega päevi. 1928. aastal ehitati Käreverre esimene tõsine sild, ent see varises veel samal aastal kokku.

Sillaehitajateks on ajaloos nimetatud ka preestreid. Ülempreester oli näiteks pontifex maximus. Pontifex’i nime kannab ka paavst. Õigupoolest on Jumal selle ameti usaldanud kõigile ristiinimestele. Ja sildade ehitajaid on hädasti vaja. Sest kuristikud pole kusagile kadunud.

Me oleme õppinud loodust alistama ning kuristikke ja jõgesid ületama, aga paradoksaalsel kombel on need meile selle käigus ometi võõramaks muutunud. Ületamatu ja hirmutav jõgi oli meie esivanematele lähedasem kui meile, kes me kasvõi 20 korda päevas üle sama jõe sõidame.

Me oleme võõraks jäänud.

Võõraks jäämine ehk võõrandumine on patu sügavaim, ehk isegi põhilisim olemus. Patune inimene on see, kel on katkenud ühendus teise inimese, looduse ja loojaga ning seeläbi ka iseendaga. Meie oleme patused inimesed.

Me põrnitseme altkulmu nii ennast, teist inimest, metsa, taevast kui ka Jumalat. Me ei julge usaldada. Ja siis me kahtleme ja kahtlustame ning pöörame pilgu kõrvale.

Read, mida ma praegu kirjutan, jõuavad veebiavarustesse ülestõusmispühadel. Nende pühade sisu tekitab ilmalikus maailmas võõristust. Jõuludest ja lapse sünnist saab veel aru, sellele saab kaasagi elada, sest lapse sünnis on ikka midagi liigutavat ja kaunist. Ühe mehe piinarikast surma pühitseda tundub creepy. Sõnum sellest, et ta olevat seejärel surnuist üles tõusnud, näib lihtsalt arulage. Võib pöörata pilgu kõrvale ja ignoreerida. Aga võib ka püüda mõista. Võib edasi lugeda.

Ma püüan ehitada silda, et see, mis on võõraks ja kaugeks jäänud, võiks pisutki lähedasemaks saada.

Kolgata ristil toimunut on püütud mõista ja tõlgendada pea kaks tuhat aastat. Selleks on kasutatud lugematul hulgal võrdpilte ja sümboleid. Kristuse surmast on räägitud muu hulgas kui ohverdamisest ja ohvrist. Ka need sõnad tekitavad tänases päevas võõristust. Esimese hooga tulevad meelde küllap kuriteo ohvrid, ohvritega lõppenud liiklusõnnetused ning Ohvriabi, mis püüab kõigile neile kannatajaile toeks olla.

Erinevates eesti keele sõnaraamatutes on sõna selline tähendus siiski alles kolmandal kohal. Esmalt on ohver tähendanud jumalatele, haldjatele ja vaimudele soosingu saavutamiseks või tänuks annetatut.

Ohvri teine tähendus on vabatahtlik loobumine millestki omanikule väärtuslikust, vajalikust või olulisest kellegi või millegi nimel, huvides või kasuks.

Ning alles seejärel tähendab ohver kellegi tõttu, millegi läbi kannatanut, kahjustatut või hukkunut.

On mõtlemiskoht, et sõna esimesed kaks tähendust on tagaplaanile jäänud. Tõsi, annetamine jumalatele, haldjatele ja vaimudele ongi tänapäeval tagasihoidlik. Mul on väike kahtlus, et päriselt pole see siiski lakanud. Alateadlikult otsitakse sel kombel saatuse või mingite kõrgemate jõudude soosingut tänaseni.

Päris kindlasti toimub aga ohvri toomine selle sõna teises tähenduses. Vabatahtlikult loobutakse millestki omanikule väärtuslikust või vajalikust kellegi või millegi nimel ning kellegi heaks. Seda teevad lugematud Ukraina sõjas vabaduse eest võitlevad mehed ja naised. Seda teevad tuletõrjujad ja päästjad. Seda teevad pea kõik lapsevanemad unetutel öödel last kussutades ja rahustades. Nad ohverdavad oma mugavuse, oma rahuliku ööune, sageli vähemalt mõneks ajaks ka oma vaba aja või hobid. Õigupoolest teeme me seda kõik, kes me kedagi armastame või kellestki-millestki hoolime. Me loobume millestki endale väärtuslikust, vajalikust või olulisest kellegi või millegi nimel, kellegi huvides või kasuks. Me toome ohvreid, mida me õieti ohvriks ei pea ega nimeta, sest peame seda nii loomulikuks. See on armastuse ja hoole olemuseks. Kui veelgi lähemalt vaadata, siis see ongi elamise ja inimeseks olemise sügavaim sisu.

Ohverdamine on vabatahtlik and, mis sünnib armastades kuidagi loomulikult, ilma et me sellele mõtleks või seda nõnda nimetaks. Ja vist on nii, et toodud ohver moondub ja kaotab midagi oma olemusest, kui me seda eriliselt märkama ja rõhutama hakkame. Vahel tasub selle üle üürikeseks hetkeks siiski mõtelda. Näiteks siis, kui meenutame oma vanemaid või vanavanemaid, kes väga sageli loobusid millestki väärtuslikust või vajalikust kellegi – ehk siis meie – nimel, huvides või kasuks.

Oluline on sealjuures, et ohvri toomine on per definitionem vabatahtlik. Seda ei saa ega tohi kelleltki eeldada, veel vähem nõuda. Võib-olla on ohverdamise mõiste just seeläbi nii kehva maigu külge saanud, et seda kiputakse kergesti enesestmõistetavana võtma. Näiteks öeldes, et emade loomuses ongi ju ohvreid tuua. Või et andeka mehe abikaasa toob mõistagi oma karjääri või õpingud ohvriks, sest keegi peab ju ka kodu eest hoolitsema. Vahel jääb mulje, nagu peaks osa inimesi – näiteks medõed, kooliõpetajad, politseinikud ja päästjad – ennast juba oma ameti tõttu, n-ö missiooni korras ohverdama, sest neil on juba kord selline üllas amet.

Kelleltki ei saa eeldada ega nõuda pidevat eneseohverdust. Ohver, mis ei küsi hinda, saab olla vaid sisemisest sunnist lähtuv armastustegu.

See viib meid lähemale mõistmiseni, miks ripub Jumal ristil, miks läks Jeesus surma, miks Ta ei võidelnud enese eest, miks Ta ei kehtestanud ennast.

Seni olid inimesed kõiksugustes religioonides läbi aegade ohverdanud kõrgematele jõududele nende meeleheaks ja lepituse sõlmimiseks küll loomi, küll muud väärtuslikku. See oli inimese viis otsida ja taotleda jumalate soosingut. Loobuda tuli millestki, mis enesele kallis. Tühiseid asju ei ohverdatud, neil polnud mõju.

Jeesuse tuleku, tema kannatamise ja surmaga toimus midagi kardinaalselt teistsugust. Jumal saatis kogu senise arusaama ja süsteemi sisuliselt kuu peale, sest see ei toiminud. See ei muutnud inimest, see ei suutnud muuta maailma. See oli üks lõputu ohverdamiste jada, lõputu veristamine ja suitsutamine, ning peale iga ohvrit jätkus siin maailmas kõik samas vaimus.

Nüüd ohverdas Jumal iseennast. See oli Tema vabatahtlik loobumine millestki omanikule väärtuslikust, vajalikust või olulisest kellegi või millegi nimel, huvides või kasuks. Ta ohverdas iseenda sisima olemuse, oma poja. Ma mõtlen, et siin peitub ka võti selle saladuse või skandaali mõistmiseks, mida meil on nii raske kuulata ja vastu võtta. Sest tõepoolest – kuidas võis Jumal ohverdada oma poja?! Mis isa ta selline on?! Aga võib-olla sai Jumal just nõnda anda meile aimduse sellest, kui kallist hinda Ta oli nõus meie eest maksma. Meie teame ju, et iseendast loobuda on lihtsam kui ohverdada oma last.

Jumal tõi suurima ohvri, mida me mõtelda suudame: loobus vabatahtlikult sellest, mis oli kõige väärtuslikum. Ja Ta tegi seda meie nimel, meie huvides ja kasuks.

Selleks, et meid päästa, et meid kõikmõeldavaist kütkeist vabaks osta.

See on üks ohver kõigiks aegadeks, piisav nii ajas ette- kui ka tahaulatuvalt, piisav iga inimese jaoks, kes juba sündinud või alles siia ilma tulemas.

Jeesus on Jumala enese loodud sild, mida mööda meie, kõigist ja kõigest võõrdunud, sisemiselt lõhestunud inimlapsed, võime Tema suunas minna. Kusjuures Tema on meid seal sillal juba ootamas.

Ristimärk on sümbol tegelikult lausa kahest sillast. Vertikaal kõneleb meile lepitusest, mis on teoks saanud inimese ja Jumala vahel. Horisontaal räägib lepitusest, mis saab sündida inimeste ja kogu loodu vahel.

Lepitus on võimalik. Jumal ise on selle võimalikuks teinud. Tõsi, ma möönan, et inimlikult võttes jäävad nii mõnedki kuristikud siin ilmas ületamatuteks. Vahel tuleb sellegagi leppida. Aga kõige selle üle jääb lootus, et Jumala väes, Tema vaimus ühist keelt ja mõistmist otsides leiame me üksteist jälle üles. Ja ühel päeval me läheme üle jõe.