Mind on ikka hämmastanud sildade ehitamise kunst. Olen püüdnud kujutleda, mil moel rajati neid üle suurte jõgede ja kuristike vanadel aegadel, kui puudus tehnika. Kuidas nad seda tegid? Vedasid praamidega kõigepealt mingi köie üle? Raiusid vaiu vette?? Kuidas nad ühendasid kaldaid, kuidas ületasid kuristikke?
Jõgi või ka suurem järv oli omal ajal väga selge geograafiline, aga ka kultuuriline piir: elu ühel ja teisel pool sellist looduslikku barjääri kulges ja arenes erinevalt. Ja see, mis jäi teisele poole, haaramatusse kaugusse, põhjustas võõristust ning umbusku. Need seal teisel pool olid paratamatult võõrad, ja võõras oli ohtlik.
Kummastav mõelda, et selline looduslik piir lõikas aastatuhandete jooksul pooleks ka Eestimaa. Emajõgi koos seda ümbritsevate soodega eraldas Eesti- ja Liivimaad, ning seal, kus praegu on Kärevere sild, sai sada aastat tagasi jõge ületada vaid parvega. Sajandite jooksul kasutati Tallinna ja Tartu vahet sõitmiseks praegusest maanteest märksa pikemat Piibe maanteed, ning teekond võttis aega päevi. 1928. aastal ehitati Käreverre esimene tõsine sild, ent see varises veel samal aastal kokku.
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (65)
