Eesti kodumaine varustuskindlus sõltub sellest, kas riik suudab luua taastuvenergia investeeringutele atraktiivsema keskkonna kui näiteks Soome või meie lõunanaabrid.
Artikli autor Marko Allikson on OÜ Baltic Energy Partners juhatuse liige.
Paradoksaalselt võtsid energiahinnad pisut peale rohepöörde ambitsioonide kinnitamist suuna ülespoole
Emissioonikvootide hind on fossiilsetest kütustest elektri tootjatele üks suuremaid kulukomponente. 2021. aasta algusest, üsna pea pärast Euroopa Liidu juhtide toetusavaldusi Euroopa Komisjoni rohepöörde programmile “Fit for 55” vähendada CO2-heitmeid, hakkas nende hind järsult tõusma. Järgnenud külma kevade ja taastuvenergiavaese suve jooksul jäid gaasimahutid täitmata ning elektri ja gaasi hind enam kui kahekordistus. Eelmainitu aga oli vaid sissejuhatus suuremale kriisile, mida võib 2022. aasta 24. veebruaril alanud Vene agressiooni järel nimetada ka energiasõjaks. Kulminatsioon saabus mullu augustis, kui nii Euroopa gaasihind kui ka Eesti elektri keskmine börsihind kerkisid üle 300 €/MWh. 17. augusti õhtul kell kuus oli börsielektri hind lausa 4000 €/MWh. Kõik see oli pretsedenditu, misjärel on Euroopa riigid nüüd kulutamas mõttekoja Bruegel hinnangul ligi 800 miljardit eurot toetustele ja päästepakettidele ning asunud aktiivselt vahele segama nii elektri- kui gaasituru toimimisele. Energiahindade tõus on käivitanud hinnatõuse ja probleeme teistes tööstusharudes. Tagajärjeks on viimaste aastakümnete kõrgeimad inflatsiooninumbrid ning laiapõhjaline majanduslangus. Peasüüdlaseks arvatakse elektri- ja gaasituru halba toimimist, mis ei anna tarbijaile seda, mida nad ootavad: stabiilselt madalaid elektri- ja gaasihindu.
