Marten Kaevats on hariduselt arhitekt ja linnaplaneerija, kes ütleb võõrkeeli enda kohta govtect ehk governance architect – selle vaste võiks olla “valitsemisarhitekt”. Ta on Uue Maailma asumist pärit MTÜ-usku kogukonnaaktivist, kes aastail 2015–2021 oli Riigikantselei palgal diginõuniku ehk nii-öelda digiriigi DJ-na. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ITL tunnustas teda aasta tegijana 2020. Juttu tuleb riigi valitsemisest digiga ja ilma, usutles Eero Raun. Usutlus ilmus esmalt Edasi paberajakirjas (Kevad 2023).

See artikkel on tasuta lugemiseks kampaaniapakkumise “Edasi võtab vastu uusi lugejaid” raames. Ajakiri Edasi saab septembris 9-aastaseks ja tähistame seda 2 kuud (september-okoober) kestva sünnipäevapakkumisega. Kutsume kõiki kvaliteetsest väljaandest huvitatud lugejaid Edasiga tutvuma – iga päev on avalehel üks artikkel Edasi arhiivist tasuta lugemiseks, ja nii 61 päeva järjest. Kampaaniaperioodil sõlmitud tähtajalistele digitellimustele kehtib soodushind -15%, nii era- kui äriklientidele. Samuti kehtib soodushind paberajakirja tellimiseks. Rohkem infot: Edasi võtab vastu uusi lugejaid

Praegu tegutseb Marten city sherpa rollis standardiorganisatsiooni IEEE SA (standards.ieee.org) raames, mille peakorter asub New Yorgis ning mis on loodud 400 000 liikmega USA elektri- ja elektroonikainseneride instituudi baasil. Tema huvi keskmes on lahendused, mis aitavad valitsustel ja organisatsioonidel saavutada mõtestatud kohanemisvõimet oma inimeste hüvanguks. Marten usub, et erinevate skaleeritavate tehnoloogialahenduste kasutuselevõtt (näiteks appstore’id kohalike omavalitsuste jaoks) muudab põhjalikult inimeste ja kogukondade ruumilist ning sotsiaalset käitumist.

Millise hinde annad praegu, kevadel 2023 Eesti riigivalitsemisele?

Eesti publiku ees paneks viiepallisüsteemis kolme. Teiste riikidega võrreldes on meil päris hästi, aga see asetab ka suurema kohustuse ja vastutuse latti hoida ning olla teistele eeskujuks. Rahvusvahelises digimaailma kontekstis on Eesti muidugi jätkuvalt superstaar. Oleme maailma liidrid inimkeskses andmemajanduses, Eesti on digimajandusest läbi imbunud.

Mida arvad ütlusest, et erasektoris on oluline teha õigeid asju, aga avalikus sektoris – asju õigesti?

Üsnagi nõus. Avaliku sektori soov ja tahe teha kõike näpuga rida ajades – sõltumata sellest, kas need on ka alati õiged asjad – on kohati arengule hull takistus. Minu tööle Riigikantseleis kuue aasta jooksul oli parim tagasiside see, kui mulle öeldi, et vähemalt keegi teeb tähenduslikku tööd.

Kuidas ise kokkuvõtlikult kirjeldad seda tööd, mida riigi palgal olles tegid?

Minu töö oli üldjoontes filtreerida välja teatud abstraktne teema ja leida siis sellele omanik, kes asja ellu viiks. Need teemad olid pika vinnaga ja nende vilju on võimalik näha näiteks viie aasta pärast, kui on kasutusse juurdunud ja laiemalt mõistetava tähenduse saanud väljendid nagu “kratt”, “taakvara” või “X-ruum”. Saime õppetunni, et oluline on olla toas enne, kui algab lähteülesande koostamine standardi genereerimiseks.

Väga tänuväärne e-maksuameti loomine on sisuliselt ühe ulatusliku, aga siseriikliku Excel-tabeli automatiseerimine. Valitsustarkvara projekti GovStack või Bürokrati juturoboti moodulit rakendab mitu riiki korraga. Kui on vaja üht botti uuendada ja parandada, ei pea iga maa ise eraldi seda ette võtma, vaid pannakse rahad kokku ning tehakse üks arendus mitme riigi jaoks. See on kõigile odavam ja lihtsam viis saavutada strateegiline toimepidevus oludes, kus digiriigi telgitaguse ehk back-end’i pidamise kulud nagunii aina kasvavad. Need on Eesti digiriigi tulevikuarhitektuuri mudelist pärit põhimõtted: taaskasutatavus, jagatavus, moodulite kaupa kombineeritavus. Suurem kriitiline mass riike tagab parema nõudluse ja pakkumise.

Sarnasest loogikast lähtub ka mikrohangete temaatika, et suuri kompleksseid infosüsteeme ei peaks tellima ühes tükis. Ühe tarkvarajupi saamiseks ei pea tingimata tegema ühtainust mitme miljoni euro väärtuses hanget. Selle teeb keerukaks eeldus, et riik peab tellijana targem olema ning täpselt teadma, mida ta soovib, ja oskama tehtud töö tulemust ka detailides kontrollida. Kui tegu pole just riigisaladusega, võiks selliseid projekte arendada riigid koos. Näiteks saaks EL-is nõnda lahendada teehoolduse hankeid. Selliste üksikosade arendamise juures oleks võimalik rohkem arendustöösse kaasata ka väiksemaid ettevõtteid, mitte ainult üksikuid suuri teenusepakkujaid, nagu praegu sageli kipub juhtuma.

Selle valdkonna kohta kehtivad mõned Norman Augustine’i sõnastatud seaduspärasused, mis iseloomustavad komplekssüsteemide järjest keerukamaks muutumist. Näiteks:

• tarkvara on nagu entroopia – raskesti haaratav, ei kaalu midagi, aga alati suureneb;
• riistvara töötab kõige paremini, kui sellest sõltub kõige vähem;
• aastal 2054 kulub kogu USA kaitse-eelarve ühele lennukile, mis on küll maailma parim, aga mille tööaega tuleb jagada õhu- ja mereväe vahel.

Kuidas saaks veel Eesti riiki paremini juhtida?

Sotsiaalmeedia kihab praegu (kon)teksti tajuva tehisintellekti teemadest – OpenAI ja ChatGPT on tavakasutajaile avanenud. Sellega saab palju teha ka riigi bürokraatlike protseduuride lihtsustamiseks, näiteks erinevate toetuste maksmisel. Siinjuures on probleemiks kõikvõimalike reglementide kiire kasv ajas. Pole enam olemas inimest, kes saaks kogu sellest seadusandlikust ruumist terviklikult aru.

See oleks suur muutus riigivalitsemise kultuuris, kui kõiki asju ei pea läbi rääkima, vaid palju saaks automatiseerida. Inimese eluga seonduvad protsessid on riigi vaates suurel määral standardiseeritavad. Arutada saab õppetoetuste või pensionide süsteemi puhul väärtuste, piirmäärade ja rahasummade üle. Aga protseduurid võiks anda arvutile ja algoritmidele teha, et ametnikkond ei kasvaks. Nii säiliks ka kriitilise tähtsusega paindlikkus, mida on vaja riigi arenemiseks ja mis võimaldaks paremini sisusse süveneda. Selline riigiaparaat on ühtlasi arusaadavam ning ausam. Muidugi võib AI teha ka vigu, ent väikese riigi üha enam ülekoormatud ametnikkond teeks neid veelgi enam.

Kas poliitikud ja ametnikud peaks siis osa oma otsustuspädevusest andma tehisintellektile?

Jah,

järgmise 10 aasta jooksul võiks püüda 90% rutiinsest bürokraatiast automatiseerida.

Küsimus pole tehnoloogias, vaid kultuurilises muutuses, mis meie elus sellega kaasneb. Loodan, et koos sellega kujuneb küpsemaks ja väärtuspõhisemaks ka ühiskondlik diskussioon. See on parim viis riigina konkurentsivõimet säilitada. Seni aga kuuleme valimiste ajal jauramist valimisprogrammide teemal, kuid mitte uusi ideid, mis aitaks ka riigiaparaati tõhusamalt majandada ja teha avalikud teenused kvaliteetsemaks. Musta kasti tuleb esmalt treenida ning seejärel õppida teda usaldama. AI eetika kohta soovitan lugeda MIT uuringut aadressil www.moralmachine.net. Aasias hoitakse vanu inimesi, läänes noori, Eesti tulemused olid täpselt keskel.

Eesti riik kulutab tehnoloogiale kõige laiemas mõttes aastas 1,5% eelarvest, aga näiteks pangad 7–8%, kuna see on nende ärituum, millesse tuleb konkurentsivõime hoidmiseks pidevalt investeerida. Riigil polegi lihtsalt vaja suurendada kordades investeeringuid, kuid on võimalik protsesse tõhustada, et saada senisest parem tulemus väiksema kuluga.

Kuivõrd Euroopas kasutatakse ameeriklaste väljendit govtech?

Järjest enam. Selle mõte on, et olemasolevatest riigi koostiselementidest – alates õigusruumist ja majanduskeskkonnast – tuleb kokku panna uus, senisest paremini toimiv terviklahendus. Peab aru saama kehtivatest piirangutest ja tavadest, aga klotside kokku seadmisel on palju loomingulist vabadust. Just selle kogukondlikust mõttelaadist kantud terviklahenduse mõttes, mille üks väljendusi on ka X-tee, on Eesti olnud seni enamikust riikidest aastaid kultuuriliselt eespool.

Digiriigi terviklahenduse aitab kodanikele mugavalt kättesaadavaks teha tehnoloogiline assistent või kasutajaliides nimega Bürokratt, mis suudab kontrollida meist igaühe andmete kasutust, teeb selle arusaadavaks ja vahendab erinevate avaliku sektori teenuste kasutamist. Kodanikud veel ei näe seda avalikult, aga olemasoleva rahastuse toel jätkub aktiivne arendus. Bürokratt on otsekui üks suur ühine aken, mis kätkeb endas paljude eri ametite infot valdavate krattide koostöövõimet. Need kratid vahetavad omavahel infot sellises töökeskkonnas nagu X-ruum.

Probleem on seejuures semantilises koostöövõimes: kuidas tagada digiriigi mitmesuguste koostisosade ühilduvus ja arusaadavus üksteisele? Reakodaniku ja bürokraadi sõnavara või keelekasutus erinevad. Aga ka riigiasutusi omavahel võrreldes on kasvõi teadlikkus digiteenuste valikuvõimalustest küllaltki erineval tasemel. Veel on probleem, kes on protsessi omanik – eriti riigiaparaadis, kus vastutus kipub hajuma.

Eesti kui digitiigri hüppevõime kohta on viimastel aastatel kõlanud üksjagu kriitikat: alarahastatus, kasvav tehnoloogiline võlg, taakvara; EL-i fondide reeglid jätavad infosüsteemide haldamise ja uuendamise kohaliku eelarve hooleks, mis aga sellega piisavalt hakkama ei saa; asjatundlike eestvedajate defitsiit; vähene järjepidevus poliitikaotsustajate tegevuses; viimane miil maapiirkondades on veel rajamata; suurenev lõhe digiühiskonna särava kuvandi ja reaalse võimekuse vahel. Kuidas ise hindad seda tiigri hüppevõimet või digikaru tantsujaksu?

Oleme palju lihtsaid probleeme ära lahendanud, nüüd peame tegelema järjest keerulisematega. Muu hulgas seostuvad need ühiskondlike lõhede ja muude risti-rästi põimunud sotsiaalsete probleemidega, mille olemasolu vastu ei saa ükski digientusiast eriti parata. Kontseptuaalne tase, millega digiriigi juhid tegelevad, on läinud tavakodanikule liiga abstraktseks. Probleemistik ei ole kergelt mõistetav ega kommunikeeritav, kui need teemad jõuavad meediasse. Digiriigi teenused peaks olema tehtud ilusaks ja arusaadavaks, aga mõnikord see ei õnnestu.

Teenuste disainist on digiriigi kontseptsioon arenenud kaks sammu edasi, süsteemiarhitektuuri poole. Teenust pole põhjust klassikalises visuaalses mõttes kuigi pikalt disainida, kui see toimib automaatselt. Küll aga on põhjust tegeleda navigeerimisloogika, kasutajakogemuse ja muu sellisega.

Riik võiks suuta ka digitasandil väljenduda inimkeeles: lihtsale inimesele mõistetavalt ja tema suhtes empaatiliselt.

Neid asutusi, kes seda hästi teevad, tuleb tunnustada ja teistele eeskujuks seada. Rõõm on kolleegidest, kes hoolivad, mõtlevad ja suudavad laiemalt vaadata.

Eesti kui tantsiv digikaru on praegu alustamas polkat – aga kuna ta on veidi napsitanud, siis ta koperdab ja diktsioon on kehvavõitu. Tangost, kus liigutused peaks olema graatsilised ja visuaalselt nauditavad, oleme veel kaugel.

Kas Sul on huvi ametniku või poliitikuna veel Eesti riigijuhtimise juurde naasta?

Poliitikuna kindlasti mitte, sest selleks vajalik mõtteviis pole mulle omane. Ametnikuna millalgi võin seda teha, aga mitte kohe. Praegu IEEE-s tegutsedes tunnen, et saan oma mõtteid jagada nii-öelda globaalsetele kõrvadele, millel on taga ka mõistus, käed ja muud ressursid.

Mida saaks Eesti digiriigina teha Ukraina abistamiseks?

Saame jagada näiteks oma kompetentsi küberkaitses, koolituste või praktilise koostööga. Eks oleme seda juba teinud ka, kasvõi Küberkaitse Liidu või NATO Küberkaitsekeskuse abiga.

Kõik kokku on põnev ja päriselt oluline problemaatika, mida lahendada. Teeme päris asju, mitte ei tegele äppidega – mida ju paljud teevad. Äpid on toredad, aga need tulevad ja lähevad. Mina püüan oma tegemistega reaalselt elu paremaks teha.

Poliitikuil ja ametnikel on riigimängus erinevad rollid. Kui ennast seada nii ühe kui teise sihtgrupi sussidesse, siis kuidas neist üks või teine saab hoolitseda selle eest, et mitte manduda, vaid endas üleval hoida head edasiviivat energiat?

Tuleb liikuda erinevates kohtades ja suhelda erinevate inimestega. Inimesed, kes suudavad sama teemaga aastakümneid tegeledes ikka energiat ülal hoida, on pigem haruldus. Suurem roteerumine nii ametnike kui poliitikute hulgas, aga ka sektorite vahel tuleb kasuks. Mul on näiteks raske teha koostööd inimestega, kellel puudub vabatahtliku töö kogemus, mis samuti aitab hoida pilku värskena.

Noorem põlvkond on kliima- ja keskkonnateemadel oluliselt teadlikum oma vanematest. Millised võiks olla rohepöörde eesmärgid Eestis? Kuivõrd neid tegelikult püütakse saavutada?

Rohepööre algab kultuurilisest muutusest, mitte tuulikutest ja päikesepaneelidest. Ma pole seni näinud poliitilise eliidi piisavat eeskuju, mis veaks rahva mõtteviisi muutuma. Peaminister jalgrattaga tööle sõitmas on kena, aga siiski vähene.

Kas edasiseks inimühiskonna paremaks saamiseks tuleb valida kasv või kahanemine? Mida see endaga kaasa toob?

Inimeste arvus toimub Eestis pigem kahanemine, maailmas kasv. ÜRO hinnangul jääb globaalne rahvaarv umbes 12 miljardi kanti. Seega peaksime pigem tegelema kvaliteediga, mitte kasvu või kahanemisega. Eesti võiks olla avatum ja kasvada ka sisserände arvel. Aga ükski arvuti ei võta enda peale väärtustel põhinevat juhtimist ja arusaamist ühiskonna toimimisest. On ju absurdne, kui poliitik põhjendab rahvale, et põhimõttelised otsused jäid õigel ajal tegemata, kuna arvutisüsteem ei võimaldanud.

Tehisintellekti areng annab inimestele rohkem vaba aega tegeleda oluliste asjadega – selles mõttes täidab AI sama rolli, mis Antiik-Kreekas täitsid kodanikuõigusteta orjad. Eestis juurdunud alusprintsiip “mina ise olen oma andmete omanik” väärib hoidmist, sest see on võti meie globaalse konkurentsivõime säilitamiseks ja arendamiseks.