Kui oleme sündinud eesti keelde, siis oleme sündinud ka ühte kindlasse kultuuri. Me ei pruugi märgatagi keele ja kultuuri toimemehhanisme, enne kui koolis hakatakse õpetama grammatikat. Siis saame teada, mis on sõnaliigid, õpime käänamist ja pööramist, lauseehitust ehk süntaksi. Süntaks on eriti oluline, sest sõnu võidakse ju teada, aga nende tähenduslik jõud vallandub ikkagi alles lausetes. “Lause on keelelise suhtluse põhiüksus”, kuulutab “Eesti keele käsiraamat” (1997). Lausetest omakorda saab kõne, üles kirjutatud kõnest tekst. Igal lausel tekstis on oma koht. Laused, mis viitavad teistele lausetele või millele teised alluvad, võtavad sisse pealause positsiooni. Teised laused jäävad kõrvallauseteks (rind- ja põimlaused).
Kõnes või tekstides endis märkame aga sageli ka selliseid sõnaühendeid, mis juhivad või ilmestavad terveid kõneüksusi. Neid kutsutakse fraseologismideks. Nüüd ongi paras hetk üle minna keelelt kultuurile. Nimelt on kultuurilgi kui tekstil oma grammatika, koos selle osaks oleva lauseõpetusega. Eesti kultuuri pea- ehk põhilaused on erinevatest allikatest käibele läinud tegusõnalised fraseologismid, mis jagavad mingit informatsiooni ühiskonna ja kultuuri ajaloo, aga ka mentaalsuse kohta. Eesti kultuuri põhilaused on selle kultuuri metafoorsed žestid. Nad ei ole käsulauad, mis ei tähenda, et neid ei võiks järgida või et nad võiksid kuidagi mõjutada meie suhtumisi. Kui nad on juba kord käibele läinud ja korduvad erinevates suhtlusolukordades, siis võib neid võtta ka kui teatavaid usalduslikke paroole, mis raamivad kollektiivset äratundmisruumi.
