Kui asusin seda esseed kirjutama, ei leidnud ma ühtki head sõna kirjeldamaks rassiküsimuste üha aktiivsemat jõudmist Eesti päevapoliitikasse. Kindlasti ei saa selle kohta öelda “põnev” või “komplitseeritud” või ammugi mitte “jahmatav”. Tegelikult ju ei üllata, et just rassiteemad on saamas üheks ühiskondliku debati põhiteemaks. Vastupidi, seda oli isegi oodata.

Artikli autor Linda Kaljundi on ajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja Tallinna Ülikooli teadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad on Põhja- ja Baltimaade ajalugu, kultuurimälu ja keskonnaajalugu. Samuti on ta kureerinud mitmeid näitusi peamiselt Kumu kunstimuuseumis.

2021. aastal avati Kumu kunstimuuseumis uus püsiekspositsioon “Identiteedimaastikud: Eesti kunst 1700–1945” (kuraatorid Kadi Polli ja Linda Kaljundi), millega kaasnev projektiruumi näitus “Erinevuste esteetika” kerkis kärmelt tuliste rassidebattide keskmesse. Kuigi elav vastukaja polnud täiesti ootamatu, ei osanud me oodata sedavõrd ohtrat kriitikatulva nii avalikus ruumis kui isiklikus plaanis. Negatiivsete reaktsioonide, ka rünnakute sihtmärgiks said “Erinevuste esteetika” kuraatori Bart Pushaw’ lähteimpulss kaardistada ja problematiseerida rassi kujutamist 20. sajandi alguse Eesti kunstis ning ka otsus asendanda paljude näitusel eksponeeritud kunstiteoste varasemad, rassiliselt laetud pealkirjad neutraalsematega.