Ootamine on normaalne seisund. Me kõik ootame midagi, iga päev. Unistame ja loodame. Aga muutus toimub elus päriselt alles siis, kui otsustame tegutsema hakata.

Järgnevad kolm kuud saavad olema kohutavad, kõike vaadatakse läbi erakonnaprisma, kirjutas Edasi kultuuritoimetaja Valner Valme hiljuti meie veebiajakirja kolumnis “Maailmavaade pole poliitiline asi”. Valimiste eel lähevad tülli isegi sõbrad ja pereliikmed, rääkimata kolleegidest või tuttavatest. Valneri sõnul unub meil üks põhilisi inimõigusi: mõttevabadus. Igaühel on õigus oma isiklikule mõtteruumile. Vasakpoolne, parempoolne, tsentrist – need on liiga laiad ja samas nürid mõisted selleks, et inimene saaks end sel teljel paika panna. Sama on konservatiivide ja liberaalidega, mis samuti ei moodusta enam binaarset opositsiooni. On säilitajaid, kes põletavad, nagu homset poleks; ja tolerantseid, kes on tolerantsed ainult sobivatel tingimustel, kirjutab Valner. Selles olukorras tuleb teha hästi lihtne tehe: keerata vaatepunkt teistpidi. Kõigepealt on südametunnistus, siis on erakonnad.

Kuna meie seekordne number on levis vahetult enne riigikogu valimisi, siis leidsime, et on asjakohane muude teemade seas käsitleda ka meie kõigi rolli Eesti ühiskonna kujundamisel ning kutsuda mõtlema, mida mina saan riigi ja kogukonna heaks teha. Öeldakse ju, et kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga. Tõmbame siis natuke tähelepanu sellele, et valimised on oluline hoob ühiskonnaelu kujundamisel. Seetõttu on numbris tavapärasest rohkem poliitikaga seotud teemasid, aga loodame, et need kõik on mõtlemapanevad ja kasulikud. Loomulikult on lugemist ka juba tuttavaks saanud rubriikidest.

Avasõnas sooviksin tõmmata tähelepanu majandusploki lugudele, kus mitmete autorite artiklid kasvavad loogiliselt üksteisest välja ja kus valdav mure on selles, et majandusteemadel, mis on heaolu loomise allikaks, räägitakse aina vähem (Viljar Arakas “It’s the economy, stupid!”, Jaak Nigul “Miks on Eestis tööstus tabu?”). Numbri peaintervjuu on ettevõtja Jüri Käoga, keda usutleb Raivo Vare. Kõigist neist lugudest käib läbi mõte, mida võib kokku võtta Jüri Käo sõnadega: “Minu arvates järjest vähem ettevõtjat kuulatakse sisuliselt, formaalselt kuulatakse järjest rohkem, aga sisuliselt aina vähem. Puudub sisuline dialoog era­kondadega.” Pikk analüütiline lugu Euroopa heaoluriigi tulevikust on Anu Tootsilt.

Aga, väga sisulise üleskutse on haridusplokis riigikokku kandideerijatele kirjutanud ka Prantsuse Lütseumi direktor Peter Pedak, kelle artikkel “Tööintervjuude aeg” võiks vabalt asendada käesolevat juhtkirja.

“Proovige korraks seda koostööasja,” kutsus Tõnis Niinemets aasta tagasi oma arvamusloos poliitikuid üles, “äkki hakkab meeldima.” Ühtlasi palus ta, “et ärme nimeta riigikogus toimuvat teatriks, see on teatriinimeste suhtes väga solvav. Teater on kollektiivne kunst, mida teevad inimesed suure pühendumisega ja mitu korda väiksema palga eest kui inimesed riigikogus.”

Rohkem koostöökunsti, vähem taidlust, head riigiesindajad. Võtame end kokku, me suudame seda! “Kõik, mis tõusetub keskpärasusest kõrgemale, on tervitatav.” (Mati Unt)

Janeck Uibo
vastutav väljaandja

Edasi hakkas huvitama? Tore! 

• Kutsume Sind lugejaks – hakka tellijaks.
• Varasemaid Edasi paberajakirja numbreid saad osta e-poest.
• Telli Edasi endale või tee sõbrale kingitus: lugemisõigusega kinkekaardid.