Kui elad agulis ja juhtud olema selline paras eelteismeline, siis on ilmselge, et sul peab olema onn. Koht, kuhu võõrad pilgud ei ulatuks ning kus saaks koos sõpradega rahus plaanida, mil kombel naaberkvartali kambale kõige jubedamal moel säru teha. Ning kuigi sinu päralt on juba niigi kõik tagahoovid, tühermaad, võssa kasvanud nurgatagused, keldrid ja pööningud, on elu ilma õige onnita siiski kuidagi poolik.

Rubriik “Kaduviku kaja. Agulielu” toob teieni nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootuks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa!

Muidugi olid meil oma kohad, kuhu varju pugeda. Äärelinn oli selliseid paiku täis. Kasvõi metsistunud sireliheki sügavuses peituv hämar tühimik, mida me ringi sibavate sajajalgsetega kahasse pidasime. Või vana pärna oksaharu, kuhu mahtus kolmekesi mõnusalt istuma ja koguni nii hästi, et kahe jalaga maas olijatele ei paistnud meist peaaegu kriipsugi. Või salapesad puuriitade vahel. Aga õiget onni meil siiski ei olnud ning see hakkas pikapeale üha rohkem tuska tegema. Seda enam, et mõni maja edasi elav Ülle, meist pisut noorem, aga hirmus kõrk ja pirtsakas printsess, sai ühel suvel hoovinurka täitsa omaette majakese! Ja milleks? Ainult selleks, et seal oma nõmedaid nukkusid kantseldada! Ülle ümarik ja täiesti kiilas papa nägi sellega mitu nädalat vaeva ning kui majake lõpuks valmis sai, oli ikka uhke küll! Mis sellest, et üleni roosa ja pitsiliste kardinatega. Sellel olid isegi aknaluugid!

Toomas Jürgens

Toomas Jürgens on semiootik ja kirjandusuurija, kes akadeemilistest huvidest vabal ajal ka ise sõnu ritta sätib. Et teistel samuti midagi uurida oleks. Loe artikleid (10)