Kui hakata hindama uute erakondade potentsiaali Riigikokku jõudmisel, tuleks võtta aluseks järgmised kriteeriumid: brändi tuntus, meeskond tipu mõttes, ideoloogia ja organisatsiooni tugevus. Millised on selle järgi Eesti 200 ja Parempoolsete võimalused? Ja millist erakonda oleks Eesti poliitmaastikku arvestades hõlpsam teha, et edu saavutada?
Kahtlemata on kartellistumine olnud üks peamine põhjus, mis on takistanud uutel erakondadel poliitikasse astumast. Tees seisneb selles, et peavooluerakonnad takistavad uute tulijate sisenemist poliitikaareenile, kas siis regulatiivselt, rahastamisbarjääride või muude ühiskondlike tegurite ebavõrdsusega, nagu patronaažisuhted (2006) jms.[1] Eesti erakonnad pole siin mingi erand – sisulist ja poliitilistel ideedel põhinevat konkurentsi suurerakonnad hästi ei talu.
