Indrek Tarand: Eesti ei vaja rohelist parteid, vaid rohelise mõtteviisi jõudmist võimule

Illustratsioon: Marko Mäetamm.

Euroopas on rohelised parteid võimu juures. Millal Eestis rohelisi tõsiselt võtma hakatakse?

Kunagi ammu, 2011. aastal, oli meil koos toonase Euroopa Roheliste fraktsiooni juhi Daniel Cohn-Benditiga juttu, et korraldaks ühe seminari roheliste erakondade olukorrast ja potentsiaalist Euroopas. Pakkusin pealkirjaks küsilause: “Miks roheline taim ei taha raudse eesriide taga kasvada?” Eesriie ise oli ju ammu kadunud ning vabanenud maatükkidel kasvas võimsalt kõikmasti kristlikke ja vähemkristlikke demokraate. Mõnevõrra vähem oli näha sotsiaalseid demokraate, aga neid ikka oli. Otse umbrohuna torkas silma ka liberaalide rohkus, kellest paljud küll tekitasid Lääne-Euroopa liberaalide hulgas täiesti nähtavat kimbatust, ikka oma veidi omapärase liberalismitõlgendusega. Aga roheliste fraktsioonis, üle-euroopalises, olin kogu Ida-Euroopast üksnes mina. Daniel arvas, et oleks täitsa huvitav mõte, aga juhtis tähelepanu, et roheline poliitikaväljendus kidub ka Lõuna-Euroopas – Itaaliast ei saanud keegi sisse ja Hispaaniast samuti. Polnud poolakaid, ungarlasi ega sloveene jne. On liigne lisada, et seda konverentsi me ei korraldanud, aga ühe praktilise katse Euroopa rohelised küll tegid.

Nimelt enne 2014. aasta valimisi otsustati siiski proovida ning katse-aiandiks valiti suure rahvaarvuga ja Ida-Euroopas ülioluline riik Poola. Sealse rohelise partei (Zieloni) inimesi kutsuti Brüsselisse, vahetati mõtteid ja anti tehnilise abi kõrval ka vist tilluke raha-abi. Märkasin, et valimisprogrammi esimeseks ja kõige nähtavamaks punktiks asetati LGBT võrdsete õiguste teema, söekaevanduste sulgemise plaan jäi alles kolmandaks. Osutasin, et mina puht taktikalistel kaalutlustel vahetaksin nende punktide järjekorra ära, sest sedavõrd katoliiklikus ühiskonnas ei pruugi paljud potentsiaalselt energiapoliitika rohestamist soovivad kodanikud lihtsalt esimesest lausest kaugemale lugedagi. Vastuseks anti, et Hispaania on ka katoliiklik ja sügavalt, aga LGBT õigusi realiseerib juba seadus. Ning sedagi, et nn reaktsioonilise perekäsitluse renessansi vastu peavad ja saavad seista üksnes inimõigustega mittekauplevad rohelised. Enne programmi avaldamist seisid Zieloni küsitlustes 11–12% peal, valimistulemus aga jäi napilt alla 1%. Niisugune õppetund siis, koos teabega, et Ungarist valiti samadel valimistel koguni kaks rohelist saadikut. Eestist valiti mind (43 336 häält), Eestimaa Rohelised said oma nimekirjale 986 häält ehk 0,3%.

Indrek Tarand

Neljandat põlve demokraat, kolmandat põlve Tartu Ülikooli vilistlane, teist põlve Eesti presidendikandidaat ja endine Euroopa Parlamendi liige. Loe artikleid (2)