Kui hakata hindama uute erakondade potentsiaali Riigikokku jõudmisel, tuleks võtta aluseks järgmised kriteeriumid: brändi tuntus, meeskond tipu mõttes, ideoloogia ja organisatsiooni tugevus. Millised on selle järgi Eesti 200 ja Parempoolsete võimalused? Ja millist erakonda oleks Eesti poliitmaastikku arvestades hõlpsam teha, et edu saavutada?
Kahtlemata on kartellistumine olnud üks peamine põhjus, mis on takistanud uutel erakondadel poliitikasse astumast. Tees seisneb selles, et peavooluerakonnad takistavad uute tulijate sisenemist poliitikaareenile, kas siis regulatiivselt, rahastamisbarjääride või muude ühiskondlike tegurite ebavõrdsusega, nagu patronaažisuhted (2006) jms.[1] Eesti erakonnad pole siin mingi erand – sisulist ja poliitilistel ideedel põhinevat konkurentsi suurerakonnad hästi ei talu.
Aga samas ei saa rääkida ka täielikust turu sulgemisest vanade erakondade poolt. Võib näha omamoodi mustrit, kus iga teise valimiste järel jõuab parlamenti uus jõud (2007 – rohelised, 2011 – ei tulnud kedagi, 2015 EKRE ja Vabaerakond, 2019 – ei tulnud kedagi, 2023 võib prognoosida vähemalt Eesti 200 saamist Riigikokku). See näitab, et kartell reaalse nõudluse korral uute osapoolte esilekerkimist kinni ei hoia. Kui vaadata ja hinnata olukorda uute parteide esiletuleku indeksi põhjal (Sikk, 2005)[2], siis võib öelda, et alates 1995. aastast on see pidevalt kahanenud (8-st 2-ni). 2011. aastal oli indeks pretsedenditult 0; hiljem toimus tagasihoidlik kasv[3].
