Iidsed eeposed käsitlevad mehi kui jumalate otsest loomingut, olgu selleks siis peajumal või mõni väiksematest jumalustest. Mees oli ühel hetkel lihtsalt tarvis tekitada, et maailmas saaks korra ja seaduse maksma, et see ei kulgeks omapäi kes teab kuhu. Mees loodi valdavalt põrmust ehk algosakeste kaosest, teisalt võiks ka mõelda, et mitte eriti väärtuslikust algmaterjalist. Mehi oli esialgu üks, see tähistab automaatselt ka üksindust.
Naine seevastu oli mehele hädatarvilik kaaslane, et maailmale iga sündiva lapse näol anda uus algus, jätkuvus ja vigade parandamise võimalus. Naine oli mehe vilja kandja, seega funktsionaalne teine. Darvinistlikult lähenedes oli naine tegelikult enne. Feminiinsus on alati eksisteerinud enne maskuliinsust, sellest on välja kasvanud nii sisemine ja ühiskondlik kultuuriline (gender) kui ka välimine ja anatoomiline (sex) sugu. Ka inimloode evib oma arengu alguses kahest potentsiaali, ehk temast võib saada nii tüdruk kui poiss; viimaseks arenemisele annab suuna meessugurakus kaasas olev nn testosterooniline käiviti.