Toomas Jürgens: tondilossid. “Kaduviku kaja. Agulielu”

Barakk. Foto: Scanpix

Kord juhtus nii, et üks üsna meie maja lähistel jõe ääres asunud barakk jäi elanikest tühjaks. Ega seal lõpupoole enam palju rahvast olnudki, vast kolm-neli inimest, sest osmik oli lõpuks juba sedavõrd hõredaks kulunud, et isegi stepituulte käes karastunud Kesk-Aasia töölisklassi jaoks oli seal pisut viluvõitu. Ju nad koliti kusagile veidi veekindlama katusega ühikasse või said ametiühingu kaudu toa mõnda kommunaalkorterisse, pole aimugi. See ei olnud ka oluline. Luges ainult asjaolu, et meil oli nüüd volilt käes üks Täiesti Tühi Maja!

Rubriik “Kaduviku kaja. Agulielu” toob teieni nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootuks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa!

Linnad on üsna inimese nägu. Nagu ka inimestele ei meeldi oma kõntsa sees elada, peidab linn oma jääkained ja saasta kuhugi kaugemale, kus see silma ei riivaks ega hinge mataks. Ja õige ongi – Wellingtoni veisefilee uhkes restoranis ei mekiks pooltki nii hästi, kui süües tuleks sisse hingata kõrval asuvast tapamajast levivat lehka ja sulni flöödimuusika taustaks kostaks tapale viidavate veiste hädakisa. Ei, seda pole tarvis. Nii ongi kõik haisvad ja koledad kohad olnud ikka kusagile kaugemale, silma alt ära lükatud. Sinna, kus tossavad korstnad ja järve või jõkke vulisevad solgitorud linlaste tundlikku ilumeelt proovile ei paneks. Kuhu mujale kui aguliserva.

Toomas Jürgens

Toomas Jürgens on semiootik ja kirjandusuurija, kes akadeemilistest huvidest vabal ajal ka ise sõnu ritta sätib. Et teistel samuti midagi uurida oleks. Loe artikleid (5)