Olev Remsu. Minu isiklik Ukraina

Foto: Shutterstock

Kirjanik Olev Remsu meenutab lapsepõlve Supilinna sõprust ukrainlase Kostjaga, kust tema jaoks kõik algas: aated, tähendused, rahvaste pürgimused.

Minu maja kõrval Supilinnas, aadressiga Marja 8, elas endises voorimehehobuse tallis meie teada vene perekond. See ehitis on nüüd juba lammutatud, kuid meil oli siis üks suur hoov, majarahvas rääkis ikka, et nüüd ei tohi enam õues pesu kuivatada, venelased varastavad selle ära. Tuleb ju sõna “varastamagi” vene keelest. Tolle pere vanim poeg Kostja oskas mõne sõna eesti keelt ning nolgipõlves me suhtlesime. Mu ema keelas, et mis asja sul on ühe venelasega, annab sulle veel keretäie, aga kes siis ikka ema sõna kuulab?

Meie tänavakamp käis kaugel-kaugel Toomemäel venelastega kaklemas. Ma tahaksin siiamaani teada, kuidas levis informatsioon kesklinnast äärelinna, kes ja mis moel meid kutsus, ent mul pole sellest aimugi. Ja nüüdseks ei ole enam kelleltki küsida. Minu jaoks personaalselt kõlas akna all vile, ja davai, lähme! See oli püha kohus, desertööri palgaks oli pilkerahe. Kui meie kohale jõudsime, oli madistamine juba lahti läinud, venelased olid piiri rikkunud, observatooriumi poolt üle Inglisilla tulnud. Kaks väesalka, teineteisest paarkümmend meetrit eemal, meie ja nemad, põhjasime teineteist nõnda, et maa oli must, aru vastastikku ei saadud. Siis loopisime kividega, ja see oli juba mõistetav tegevus, kuid piisas ühest pihtasaamisest, mille peale tabajapool tungis hurraa! saatel peale ning tabatu pool taandus Inglisilla taha. Kummale poole, see sõltus sõjaõnnest. Kui meie taganesime, siis Baeri poole, kui nemad, siis observatooriumi poole.

Olev Remsu

Olev Remsu on kirjanik. Loe artikleid (10)