Toomas Jürgens: pesuköök. “Kaduviku kaja. Agulielu”

Väikelinn. Illustratsioon: Kristel Sergo

Kuigi roostes võrkaia või poolpehkinud planguga ümbritsetud tagaaedades ja agulihoovides peitus alati pisut müstilisust, tekkis see salapära paradoksaalsel moel täiesti tavaliste, triviaalsete ja argiste asjade pinnalt. No mis nõiduslikkust peidab endas aianurgas seisev, ammuilma nõgestesse kasvanud kompostihunnik? Või hoovinurgas olev tillukese aknaga pesuköök, mis justkui häbenedes sirelite varju on tõmbunud? Ühele ei saa liiga lähedale minna, sest seal on hiiglama pirakas herilasepesa, teine tähendab aga tüütut kohustust korra nädalas põhjatusse katlasse pesuvett tassida. Ja ometi tekib nende argiste asjade koosmõjul täiesti teistsuguse auraga, hoopis omaette maailm.

Rubriik “Kaduviku kaja. Agulielu” toob teieni nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootuks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa! 

Pesuköögid olid äärelinna hoovides üsna tavalised. Tõsi, sel ajal, kui mina maailma asjadest midagi taipama hakkasin, ei kasutatud neist paljusid enam päris algsel eesmärgil. Tasahaaval hakkasid kodudesse imbuma esimesed Rigad ja Aurikad, arhailised pesuköögid ei suutnud säärase ennenägematu progressi vastu kuidagi võidelda. Näiteks Kalle hoovis olev pesuköök leidis omale uue elu ühe ärksa ja ettevõtliku naabrimehe poolt rajatud puskarivabrikuna. Et tööohutust ei olnud veel leiutatud, siis juhtus, et hoole ja armastusega loodud käitis läks ühel päeval natuke põlema. Peale seda ei saanud pesukööki enam üldse millekski kasutada.

Toomas Jürgens

Toomas Jürgens on semiootik ja kirjandusuurija, kes akadeemilistest huvidest vabal ajal ka ise sõnu ritta sätib. Et teistel samuti midagi uurida oleks. Loe artikleid (3)