Eestis on käimas keelelahingud. Sõdib vähemalt kolm osapoolt: ühelt poolt mõned keeletoimetajad, kes tahavad kontrollida kõike, kaasa arvatud autori mõtet ja stiili; teisalt autorid ja lugejad, kes pooldavad selgust ja õigekirja, kuid soovivad, et autori mõte ja stiil säiliks; ja kolmandaks ERR ja päevalehed, mille eesmärk on (vähemalt pealtnäha) täielik keeleline anarhia, hindab olukorda keeleteadlane Erkki Luuk.
Keel kui ühe liigi (antud juhul siis inimese) loomulik kommunikatsioonisüsteem on paratamatult osa bioloogiast. Kummalisel – või hoopis etteaimataval? – moel leiame bioloogiast (küll selle hoopis teisest osast) ka kõige lähema üldise vaste või metafoori, mille abil keelt kirjeldada. See on liik. Inimkeel kui selline on tõenäoliselt juba vähemalt miljon aastat maakeral püsinud liik. Nimelt on tänaseks üpris selge, et juba inimese eellased ja kõrvalharud (nt 40 000 aastat tagasi välja surnud neandertallased) kasutasid praegusega võrreldavat, st sümbolitel, sõnadel jne põhinevat keelt [1]. Võrdluseks: vanim tõend kirja kasutamisest/leiutamisest/olemasolust on 10 000 aastat vana. Keelekorralduse vanust ei oska isegi aimata, aga küllap võib sedagi mõõta maksimaalselt mõne tuhande aastaga. Need proportsioonid peaksid meile ütlema kui mitte midagi muud, siis vähemalt seda, kui tähtsusetu on keelega võrreldes kiri, rääkimata keelekorraldusest, mis on tegelikult kirjakorraldus (kuna keelt, st kellegi suust reaalajas väljuvat teksti keegi peale kõneleja eriti korraldada ei saa [2]).
