Meie välispoliitilise toetuse peaksid pälvima kõik protsessid, mis viiksid Moskva lahutusele Siberi loodusressurssidest.
Proloog
J. R. R. Tolkieni “Sõrmuste isandas” on üks väga intrigeeriv motiiv. Sõrmus, mille ümber kõik keerleb, pakub üheaegselt kasu ja kahju. Alguses näib, et sõrmus on tõesti väga hea, kuna muudab selle kandja nähtamatuks ja selle omamine tõstab kandja tähtsust. Kuid mida enam lugu areneb, seda selgemaks saab, et sõrmuse kandmine toob kohale hullumeelsuse. Frodo muutub vastikuks isegi oma lähimate kaaslaste suhtes. Seetõttu ongi ainsaks lahenduseks visata sõrmus põlevasse põrgukatlasse. Kas me ei saaks seda lugu võtta kui metafoori Venemaa ja nafta suhte kohta?
