Tuumarelvade tähendus ei ole pärast seda sõda enam see, mis ta oli enne.

Sõja esimesel nädalavahetusel istus Vladimir Vladimirovitš Putin taas oma laua taga. Kaadrisse mahtusid ka rida vanamoodsaid telefone, mis olid justkui tervitus Nõukogude impeeriumist, kus lauatelefonide arv näitas ülemuse tähtsust. VVP rääkis tuumarelvade valmisoleku taseme tõstmisest. Nende väheste asjade seas, mis teda Hitlerist eristas, oli emotsioonide nappus. Seal, kus Hitler karjus hääle murdumise piiril, tõmbusid vana luuraja VVP lõualihased vaid veidi krampi, nii et ta pidi läbi hammaste pressima vihje, mis sidus Vene aatomipommide stardinupu teatud lääne liidrite sõnavõttudega.

Mis see oli? Bluff? Vene sõjalise doktriini üks komponente? Tõsine hoiatus lääneriikidele? Ühest vastust ei tea keegi. Esimesel märtsil Oxford Unionis esinenud endine Briti luureülem sir Robert John Sawers arvas, et Venemaa tuumaähvardus on tõsine, sest Putin tunneb ennast nurka surutuna. Kui suurt tähtsust omab see ähvardus NATO tegevusele praegu? Jällegi, ma ei tea ühest vastust, kuid senine tuumaheidutuse ajalugu osutab, et me oleme jõudnud ühe ajastu lõpp-punkti. Me räägime tuumaheidutuse kriisist.

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (65)