Kuidas ühel eriti koledal sügispäeval oma koduaknast Riia kesklinnas laiuvat prügi täis puistatud tühermaad vaadanud Renāte Lagzdiņa selle kaks aastat hiljem peaaegu eurotki kulutamata European Prize for Urban Public Space’i finaali suutis vedada, on küsimus, millele sõidan vastust otsima oktoobrikuisesse Riiga. Kohta, kus minu lapsepõlves laius jäähokihall ja nüüd 160 aedniku taimekastid. Lähen hilissügisel, sest naiivselt pean seda aedniku elus kõige rahulikumaks ajaks.
Ehkki Riia spordipaleesse (Rīgas Sporta Pils) mahtus 6000 inimest, ei saanud me minu lapsepõlves sellele kultuslikule jäähokiareenile kunagi pileteid ja seal valitsevat atmosfääri võisin virvendava teleekraani vahendusel vaid aimata. Ehkki ei mäleta küll, et oleksin kunagi nutnud, kuna ei saa viibida samas ruumis tuhandete Riia Dinamo toetuseks möirgavate Läti meestega. Tõtt-öelda vahetasin tavaliselt isegi kanalit.
Rīgas Sporta Pils lammutati 2007. aastal ja mitte kohe samal päeval, aga üsna varsti hakkas see koht mulle huvi pakkuma. Ning nüüd, kus juba paar aastat on hokikeppidega meeste asemel vuhisenud mööda Sporta Pilsi ringi rehade ja kastekannudega varustatud “meeskonnad”, astun ma sel sügisel esimest korda elus sisse Sporta Pilsi väravast Tērbatase tänava ääres. On meeldivalt vaikne.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (241)
