Luukas Kristjan Ilves on Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi digiarengu asekantsler. Mitteametlikult nimetatakse seda riigi IT-juhi ametikohaks. Ta on digipoliitika ning küberturbe ekspert, kes on varasemalt töötanud nii Guardtime’i strateegiajuhina, kui ka mõttekoja Lisbon Council asejuhi ning vanemteadurina.
Eesti eesistumise ajal Euroopa Liidu Nõukogus juhtis Luukas digipoliitika tiimi ja programmi Eesti Alalises Esinduses Euroopa Liidu juures, varasemalt on ta töötanud nii Riigi Infosüsteemi Ametis kui Kaitseministeeriumis. Luukasel on bakalaureusekraad Stanfordi ülikoolist rahvusvahelistes suhetes. Tema isa on president Toomas Hendrik Ilves ning ema ameeriklanna Merry Bullock.
Saates tuleb juttu tema lapsepõlvest Münchenis ja Washington DC’s, esimestest aastatest Eestis ja ülikooliõpingutest Stanfordist, kus ta alustas filosoofiast ja füüsikast, kuid lõpetas hoopis rahvusvaheliste suhete eriala. Samuti ajateenistusest Eestis, tööst Kaitseministeeriumis ja Riigi Infosüsteemide Ametis, Eesti õppetundidest ELi Nõukogu eesistujana ja paljust muust. Sealhulgas Eesti ja Ameerika identiteetidest ja tema suhtest religiooni.
Mõtteid vestlusest:
- „Keskkooli tase on USA-s väga kõikuv, aga ühiskondlik lõimumine ja koht, kus tekib ühtlane kultuur ja mille nimel pingutatakse, on ülikooli-valik. Ameeriklased näevad ülikooli selle kohana, kus sa eeskätt saad oma eluaegsed sõbrad ja saad intellektuaalselt täiskasvanuks.“
- „Ma olin täiesti kindel, et ma tahan minna mõnda idaranniku eliitülikooli ja sain ka mõnda sisse, aga Stanfordi minek oli natuke nagu mäss iseenda vastu. Mitte, et ma ei oleks täna ülbe ja ebameeldiv, aga ma oli 16-17-aastasena ilgelt ennast täis. Harvard, Yale või Princeton oleksid kõiki neid tendentse pigem võimendanud ning nad on sisuliselt oma kultuuris ja mõtteviisis mitte liiga erinevad Oxfordist ja Cambridge’ist. Siis aga tekkis mul mingisugune selgusehetk, kus mõistsin, et kui ma tahan natukene teistsugust kultuurilist kogemust ja enda väärtusruumi avardada ja suhtumist elusse, siis tasub läänerannikule minna.”
- „Kui ma otsustasin peale lõpetamist ajateenistusse minna, siis ma ei teadnud veel, mida ma professionaalselt teha tahan, ja et mingisugune vahe-aasta oleks tore. Seda võib veeta seljakotiga mägedes, aga ka aasta ajateenistuses tundus täitsa tore asi – reaalselt sa sõtta ei lähe, õpid hulga maskuliinseid asju tegema, teed hästi palju kätekõverdusi, saad pauku teha – tore ju! Läksingi sellise mõttega, et ilmselt ülejäänud elu ma teen mingisugust valgekraelist kontoritööd ja oleks tore midagi teistsugust teha aasta aega.“
- „Minu järeldus on see, et läbirääkimised on alati inimlikud. Mida ma Eesti eesistumise eelsel ajal tegin, ma julgen öelda väga hästi, ja milleks ma valmistusin mitu aastat, oli see, et ma ehitasin väga tugevaid isiklikke sidemeid nii teiste riikide esindajatega minu teemadel Brüsselis kui ka nende kolleegidega oma pealinnades. Lõpuks, kui eesistumise ajal tekkisid mingid hetked, kus meil oli vaja edu saavutada, siis isegi kui need olid väga raskesti ületatavad sisulised erimeelsused, sain ma apelleerida isiklikul emotsionaalsel tasandil sellele, et kõik need osapooled, kes olid asjaga seotud, tahtsid, et see protsess õnnestuks kas või selle tõttu, et nad ei tahtnud mind õnnetuks teha.“
- „Praegu Euroopa seadusandlus liigub aeglaselt ja lõpptulemus ongi sageli ebameeldivate kompromisside tulem, mitte selle tõttu, et keegi tahaks halba või oleks kuri konspiratiivne illuminaatide plaan maailma vallutada, vaid 27 iseseisva riigi vaheline kokkulepe on keeruline ja me peame valime neid kohti, kuhu me paneme selle energia sisse, kus päriselt läbirääkimistes kompromisse saavutada.“
- „Isapuhkusel olles nägin, et Siim Sikkut oli Facebooki postitanud, et ta tuleb digiarengu asekantsleri kohalt ära ja mu esimene mõte oli, et „kurat, kunagi tahaks seda tööd teha. Praegu mitte, sest ma olen otsustanud, et erasektorist ei lahku, ja loodan, et ta leiab hea inimese oma järglaseks ja ma hoian talle pöialt“. Kaks nädalat hiljem tuli see mõte aga tagasi – kujuta ette, kui nad ei leia head inimest, siis olen mina süüdi ja veedan järgmised viis aastat olles tige, et nad võtsid selle nõmeda inimese. Mõtlesin, et pean vähemalt kandideerima, et kui nad valivad kellegi teise, siis mina ei ole süüdi.“
- „Digiteerimine ei ole ühekordne väljakutse. See ei ole see, et sa ühe korra teed digiriigi ära, ühe korra saavutad mingi küberturbe taseme ja töö on tehtud. See on pidev väljakutse ja vajab pidevat uuendust. Kuna tehnoloogiamaailm, millest me sõltume ja mille muutuste tempo pidevalt kasvab, siis selleks, et küll juba väga hea digiriigina, väga hästi kaitstud digiühiskonnana siiski hakkama saada, peab sinu kollektiivne suutlikkus pidevalt arenema, mitte ainult lineaarselt, vaid eksponentsiaalsel kasvukõveral.“
- „Ma tahaks rohkem näha juuli ja augusti eestlast ka novembris, sest juuli ja augusti eestlane on selline rõõmus, särtsu täis, hästi lahtiste mõtetega, ta on avatud igasugustele uutele lähenemistele, hästi tragi ja töökas, isegi kui see töökus seisneb tol hetkel võsa lõikamises oma maakodus, mitte igapäevatöös.“
“Globaalsed eestlased” on taskuhäälingu formaadis audiosari ehk podcast, mille eesmärk on (aastatel 2016–2022) luua mälupilt sajast säravast Eesti inimesest ja sõpradest üle maailma, üksteiselt õppida ning tuua meid teineteisele lähemale. Saatesarja algataja ja saatejuht on Rainer Sternfeld.
