Eesti peab oma välispoliitika Venemaa suunal sihtima läände, mitte Venemaale, ütles politoloog Karmo Tüür ETV saates “UV faktor”.

Artikkel on esmalt ilmunud ERRis.

“Eesti välispoliitika Venemaa suunal peab olema suunatud läände, mitte Venemaale. Küsimus pole isegi selles, et meie väikeriigina ei suuda mõjutada Venemaad, vaid asi on selles, et Venemaa ei taha olla suunatud praegu kellegi poolt läänest. Nad võtnud agressiivse, kapseldunud hoiaku ja igasugune sõnum, et elage nagu meie soovitame, mõjub ainult ärritavalt,” rääkis Tüür sellest, milline peaks olema Eesti Venemaa-poliitika tuleviks.

Politoloogi sõnul ei saa Eesti oma Venemaale suunatud välispoliitiliste vahenditega nagunii midagi teha. Küll aga peab Eesti tegutsema seal, kus meid kuulatakse. “Meie väga suur ülesanne on hoida läänt selles mõttes toonuses. Me peame hoidma seda toonust kogu aeg üleval, et vaadake, me peame olema ühtsed, et me ei kordaks enam neid samu lollakaid vigu, mida oleme siiani teinud, lastes ennast muutuda sõltuvaks nii majanduslikus kui ka mõneti julgeolekulises mõttes Venemaast. See on see Venemaa-poliitika, mida peame ajama. Mitte Venemaa, vaid lääne suunal,” rääkis ta.

Kultuuridiplomaat Meelis Kubits ütles, et Eesti valitsuse liikmed on viimase poole aasta jooksul mänginud tähtsat rolli Euroopa avaliku arvamuse kujundamisel Venemaa kohta. Tema sõnul peab edaspidi lääs püüdma olla võimalikult kaua ühtne. “Meie variant on tegelikult, et oma eksistents säilitada, loota Ukraina sõjaväele, rahvale, lääne ühtsusele. Meil mingit iseseisvat mängu ei ole, see on ikkagi ühtsus,” ütles Kubits.

Eesti Välispoliitika Instituudi direktori Kristi Raiki hinnangul on lääne hoiak Venemaa suhtes pikaks ajaks muutunud ning varasemasse majanduslikku energiasõltuvusse tagasi ei minda. “See on suurem paradigmaatiline muutus lääne mõtlemises üldse liberaalsest globaalsest majandusest. Pärast külma sõja lõppu oli väga domineeriv see mõtlemine, et globaalne, avatud majandus on midagi sellist, mis kõigile toob kasu ja arendame vastastiksõltuvusi erinevate riikidega. Nüüd on need kõik ideed kokku varisenud ja mõeldakse läänes ümber oma strateegia autoritaarsete riikide suhtes. Nähakse, et kui on sõltuvus Venemaast või Hiinast, siis sellel on oma hind. Seda püütakse vältida,” rääkis ta.

Kas Venemaad ootab lagunemine?

Viimasel ajal on kõlama hakanud hinnangud, et Venemaa võib hakata lagunema ning lääs on sellepärast hirmul.

Ajaloolane David Vseviov rääkis saates, et Venemaa võimalikul lagunemisel võivad olla erinevad stsenaariumid ning see ei pruugi olla üksnes territoriaalne lagunemine. “Jah, põhimõtteliselt midagi ilmselt juhtub. Aga häda on ilmselt selles, mul on tunne, et pärast 24. veebruari Venemaa asjatundjaid enam pole, sest meie mõistus ei võta enam seda, mis seal aset leiab, mis toimub ühe mehe peas. See ei allu mingile loogikale,” rääkis Vseviov, lisades, et tema ei tea prognoosida, kuidas lagunemine võib toimuda.

Kristi Raik peab Venemaa lagunemist vähetõenäoliseks. “Ma eeldan, et kes tahes Kremlis istub pärast (Venemaa liidrit Vladimir) Putinit, ta püüab iga hinna eest Venemaa territooriumi praegustes piirides enda kontrolli all hoida,” ütles Raik. Tema sõnul on iseküsimus selles, kas Venemaa suudab oma impeeriumi säilitada.

Tüür rääkis, et praegu on näha märke Venemaa mõjuvõimu ja sisemise ühtsuse langusest. “Järjest vähem on neid elemente, mis hoiab seda kolossi koos. Viimase kümnekonna aasta jooksul on mõtestatult läbi viidud Venemaa unifitseerimise poliitikat, aga sõda on paljastanud, kui erinev on Venemaa regioonitsi. Ääremaad on hakanud tajuma kordades suuremat sõjasurvet kui teised,” selgitas Tüür.

Kubitsa hinnangul mängib Venemaa tulevikus suurt rolli Tšetšeenia liider Ramzan Kadõrov. Kadõrov tahab Kubitsa hinnangul enda võimu piirkonnas laiendada ning Moskva kardab seda. “See on asi, kust võib plahvatada ja kui seal pahvatab, siis jooksevad ka kõik teised,” ütles ta. “Üks asi on see, kas Venemaa laguneb, teine küsimus on, kas Ukrainas kaotatakse, mis on päris lähedal. Siis tuleb kõik tagasi anda, mis on saadud. Siis ei tule tagasi anda ainult Donetski, Luhanski alad ja Krimm, siis tuleb tagasi anda kõik puhvertsoonid kuni Kuriilideni välja,” lisas ta.

“Lagunemisel võib olla, jah, mitu nägu. Kõige loogilisem on, et enne on suur, siis tekib palju väikesi. Pigem see võib välja näha nii, et osi hakkab kildhaaval küljest ära kukkuma,” lisas Tüür.

Vseviov ütles, et Venemaa lagunemist loodetakse meie piirkonnas sellepärast, et see riik on nii suur. Samas võivad selle tulemusel tekkivad väikesed riigid olla sama ohtlikud.

“See lagunemine on täiesti teisejärguline küsimus. Meie jaoks on Kaliningradi oblast, kui seal valitsevad hullumeelsed diktaatorid, sama ohtlik ja sama suur kui Venemaa tervikuna. Meie lootus ei peaks kindlasti seostuma Venemaa lagunemisega,” rääkis ta.

Venemaa võib hiinastuda

Saatekülaliste hinnangul võib Venemaa nõrgenemise korral muutuda Hiinast sõltuvaks.

Raik rääkis, et kui 1990. aastatel proovis Venemaa lääneliku demokraatia poole liikuda, siis nüüd see enam ei kordu. “Demokraatia idee sai 1990. aastatel Venemaal põhjalikult diskrediteeritud ja täna on Venemaa vaade läänele midagi muud kui 30 aastat tagasi. Venemaa on läänega suhted katkestanud ja pikaks ajaks ära rikkunud. Venemaa võib uut eeskuju otsida pigem Hiinast, mis palju tugevam riik kui Venemaa ja millest Venemaa muutub sõltuvaks,” rääkis Raik.

Vseviov ja Raik olid üksmeelel, et Venemaa võib muutuda Hiinast tehnoloogiliselt ja majanduslikult sõltuvaks, mitte territoriaalselt.

“Hiina ei haara territooriumi Putini variandis. Tänapäeva maailma vallutavad Google jne. Hiina ei toimi nii, tal pole vaja putinilikku Krimmi omamist,” ütles Vseviov.

“Hiina jaoks on spetsiifiline Taiwani küsimus, aga Venemaa osas olen nõus, et Hiinal pole vajadust ega kavatsust hakata Venemaalt mingeid alasid vallutama. Hiina oskab kasutada oma majanduslikku mõju, et saavutada poliitilist kontrolli teiste suhtes. Suveräänsus, mida Venemaa nii väga hindab, tegelikult nad peaaegu märkamatult kaotavad seda Hiinale ilma, et suudaksid seda arengut peatada,” rääkis Raik.

Tüür leidis, et Venemaale on Hiina mudel praegu atraktiivne.

“Kui üritame vaadata, mis võiks olla Venemaa võimalik tuleviku areng, peame vaatama, mis elulaad on nende jaoks ihaldusväärne. Kui 1990. aastatel tundus see neile lääne mudel, nad tahtsid hästi elada lääne standardite järgi, siis nüüd pettumus, nördimus lääne suhtes on muutnud lääne mudeli vähem atraktiivseks. Aga muutunud on atraktiivseks Hiina mudel – suur riik, haldab oma territooriumi, kõik austavad. Venemaa võib hiinastuda mitte poliitilises, tehnoloogilises, territoriaalses mõttes, vaid psühholoogilises mõttes pidada ihaldusväärseks mudelit, mis on Hiinas ja muutub seetõttu Hiina nooremaks partneriks psühholoogiliselt,” rääkis Tüür.