Kuidas muuta sellist süsteemi, kus sageli ei kiigatagi lattu, et teada saada, mis juba olemas on, vaid tellitakse uusi materjale, sest nii on see olnud ja tundub mugav kah? Taaskasutusest teatris oma kogemuste najal räägib lavastaja ja teatriühenduse Misanzen juht Helen Rekkor.

Minu diplomilavastus “Theised” (2009) sündis koosloomemeetodil kursuseõdedega, kellega kogesime kõik koos ja korraga turvalise teatrimulli lõhkemist. Olime soovinud luua materjali, mis oleks nii aktuaalne kui ka kõnetaks meid ennast. Hakates süvenema küsimustesse, millises maailmas me siis elame ja mis on aktuaalne, saime vapustuse osaliseks. Olles ülikoolis tunginud inimhinge sügavusse Shakespeare’i, Ibseni, Brechti ja Kitzbergi loomingu kaudu, ei jäänud aja- ega ajumahtu tegelemaks päris maailma probleemidega “siin ja praegu”. See on õõvastav paradoks – on ju näitleja amet ellu kutsutud ümbritseva peegeldamiseks. Nüüd aga leidsime end silmitsi seismast probleemide rägastikuga ega teadnud, kuidas lahendada kliima- või rändekriisi, mis juba eemal terendas, üksikisiku ületarbimist, suurkorporatsioonide arutut ressursside hävitamist, maailmamerede reostamist, mikroplasti teket ega meedia kolletamist, mis näis tollal nimetatud teemasid vältivat.