“Elu puu” tutvustab meile soojal ja ladusal moel teatri-, filmi- ja telekunstniku Liina Pihlaku (1937–2019) elu. Luuletajate Kersti Merilaasi ja August Sanga tütrena avab ta uue tahu ka Arbujate elukäigule sõjaajal. Samas räägib raamat varasemast perioodist, kui Veljestos peeti kõneõhtuid, loeti luulet, innustuti ja arvustati. Kunstniku vanemad võtsid rõõmuga sellest kõigest osa.

Liina Pihlaku raamatut “Elu puu” (Tänapäev, 2021) arvustab Ilona Piirimägi, kes on Tartu Ülikooli etnoloogia ja folkloristika magistrant. On uurinud folkloori narratiivseid aspekte, Eesti ja Ida-Euroopa huumorit ning kultuuriprotsesse muutuvas ühiskonnas.

Muide, raamatust selgub, et Kersti Merilaasi väitel sisuliselt sellist Arbujate rühmitust polnudki (lk 64). Bernard Kangro (1981) mälestustes ütleb ka August Sang, et rühmana esinemist otseselt kõne all ei olnud. Luuletajad istunud ööl vastu Arbujate sündi kogumiku koostaja Ants Orasega Ko-Ko-Kos ehk Kolme Karu Koopas ja koos ei leitud sobivat nimetust, mis uut kirjanike/luuletajate põlvkonda iseloomustaks.(1) Omaette romantiline novellike on Sanga ja Merilaasi kohtumine. 1936. aastal saadab Loomingu peatoimetaja Semper noore Sanga Rakverre, et uurida, milline see vanaldane koolipreili on, kes nii häid luuletusi Loomingule saadab. Lokkispäine August Sang näeb aga eksootilist verinoort neiut, kellesse polnud võimalik mitte armuda.