Rästik rohus. Rebane aias. Hunt lambakarjas. Karu eksis linna ära. Pesukaru pages kodusest puurist. Paanilises vaimus teateid põkkumisest loomariigiga satub üha enam inimeste uudiste vahele.
Elurikkuse erakond on kahjuks hingusele läinud, aga me ümber tõstab pead suhtumine, mille kandjad võiksid kuuluda Eluvõõruse erakonda. Programmiliselt võime ühiskonnas rääkida looduskaitsest, keskkonnahoiust – ükskõik, kuidas nimetada normaalset suhet algse ollusega antropotsentristlikus maailmas. Aeg-ajalt kuulutatakse mõni linn planeedil rohepealinnaks, tehakse puudeistutamiskampaaniaid, koristatakse planeeti. See on kena. Oluline on aga vaatenurk: kas me mõtleme endale või loodusele?