Popkultuuris kujutatakse tulevikumaailma valdavalt apokalüptilise, kaootilise, sünge ja rõhuvana. Sellise maailmakujutuse kõrvale on aga tekkinud mitmeid alternatiivseid vaateid, nendest ühele võimalikule ning selle relevantsusele kaasaegse kunsti väljal on pühendatud kuraatori ja kunstniku Lilian Hiobi artikkel. Me räägime posthumanismist.

Viimaste aastate jooksul on selgemalt kui kunagi varem välja joonistunud inimtegevuse otsene seos keskkonna degradeerumisega. Kasumlikkusele ja tõhususele orienteeritud tööstus- ja majandusmudel, mis kasutab keskkonda üksnes ammendamatu toormena ning inimest loodusressursside täieõigusliku valitsejana, on tinginud üleilmse olukorra, kus inimtegevus hävitab keskkonda, teisi organisme ja ka enda liigikaaslasi. Seda ajajärku on hakatud nimetama antropotseeniks. Lühidalt tähendab antropotseen ajajärku, kus inimtegevusel on geoloogiale ja ökosüsteemidele vääramatu mõju, mida on võimalik empiiriliselt mõõta (Braidotti 2017: 11). Inimene on saanud planeedi Maa domineerivaks toimijaks, kutsudes esile muutusi, mille tagajärjed ulatuvad kaugele tulevikku. Seega on küsimuse all lisaks keskkonna muutumisele inimkonna enda eksistents ja evolutsioon ühes planeet Maaga.