Kust tuleb kõhnumiskultus, arutleb oma vestes isiklike mälestuste põhjal Brigitta Davidjants.

“Mõne kilo võiks ju alla võtta,” ütles mulle mamma Õie – see, kes elas vanalinnas Vene tänaval –, kui olin vahest kümneaastane, alailma tatine ja halva soenguga tüdruk. Mu õele Jaanale ütles ta sama. Kui minu puhul võis mingeid kahtlusi ka olla, siis Jaana oli lapsest saati pulkkõhn.