Kas ma armastan end sellisena, nagu ma täna olen? Jah ja kordades, kordades rohkem, kui tegin seda 15 aastat tagasi, kui olin 25. Enese suurem armastamine on jätkuv protsess, kuid eriti suure tõuke sai see hiljaaegu.

Ehk jõuab minu lugu ka minust 15–20 aastat nooremate naisteni või soovitab mõni ema oma tütrel seda lugeda. Igatahes on mul olnud mitu pidepunkti, mille kirjapanemine andis omakorda suurema selguse, kuidas edasi. Samuti kindluse, et olen õigel teel – mis siis, et see võib vahel üpriski käänuline olla.

Pidevalt punases pöörded pere- ja tööelus

Pere- ja tööelu ühildamine saavutas minu jaoks maksimumkiiruse ja pidevalt punases pöörded juba neli aastat tagasi. Mu lapsed olid siis vanuses 2 ja 4 ning ma ise 36. Läksin juristina tagasi täiskohaga tööle ning pidin igapäevaste jooksvate tööülesannete kõrvalt nõustama ettevõtet ka ühes ettevõtte läbi aegade suurimas projektis. See puudutas uue logistikakeskuse ehitamist, sisustamist ja algas üldse tühermaast ehk sobiva maatüki ostuprotsessist.