Tõnu Õnnepalu. Ema Courage

Foto: Shutterstock

Kui raamatud üldse maailma ei muuda, milleks nad siis on?

Rubriigis “Tõnu Õnnepalu read” valib kirjanik Tõnu Õnnepalu ühe kirjandusteose ja vaatab seda uue pilguga. Seekord on vaatluse all Andrus Kasemaa „Ema tuba. Tulekahjufantaasia“. EKSA, 2022, 150 lk.

Fantaasia on iseenesest lihtne: Kui panna Ema maja põlema, maskeerida süütamine tulekahjuks ja lasta kindlustusel uus maja ehitada, saaks Ema endale ometi uue toa. Ilusa, moodsa, inimväärse. Niisuguse, kus meie juba üle-kolmekümneaastases ja kõrgelt arenenud Eesti Vabariigis peaksid justkui elama kõik inimesed. Või vähemalt kõik emad, kes on kõik need kolmkümmend (ja rohkem) aastat nurisemata tööd teinud ja selle töö eest palka saanud, töö kõrvalt muidugi ka lapsed (antud loos arvult kolm) üles kasvatanud ja nüüd unistavad peatsest pensionipõlvest. Aga seda põlve ei tule. Tuleb küll vanadus ja isegi pensioniiga jõuab viimaks kätte, aga mingit „põlve“ see ei tähenda. Tuleb tööl edasi käia, nii kaua kui jaksu on ja nii kaua kui kuhugi veel võetakse. Sest muidu pole lootustki oma toakest ja majakest, oma elukest vähegi mugavama ja viisakama järje peale upitada. Sest niisugune on Kapitalismi seadus (igatahes vaesematele): kui sa kõigest väest ei roni, siis sa vajud, kui sa ei püüa, püütakse sind. Vähemalt haneks, kui hullemini ei lähe.

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (28)