Avaldame Tõnu Õnnepalu mõtiskluse Klassikaraadio saatesarjas. Head kuulamist ja kaasa mõtisklemist!
Sõna “loodus” on eesti keelde vist tulnud piiblitõlke kaudu. Loodus kui see, mis on loodud. Tehtud ja valmis. Arvatavasti varem ei olnudki mingit üldmõistet “selle kõige” kohta. Olid jõed-järved, sood-rabad, metsad-laaned, hundid-karud jne. Loodus oli konkreetne ja tegelikult ongi konkreetne. Loodus on meile antud konkreetsete kohtade, aegade, tajude, lõhnade ja piltide kaudu. Täna pole ta kuskil see, mis oli eile, ega homme see, mis on täna. Loodus on lakkamatu eneseloomine, saamine, poeesia. Sest eks viita ka see kreeka päritolu sõna nimelt millegi tegemisele, loomisele.
Need saated aga tahan teha nii, et nad oleksid korraga nii poeetilised kui ka praktilised rännakud konkreetsesse paikadesse Eesti looduses. Paikadesse, mida tunnen. Kus olen elanud-olnud või siis palju kordi, läbi aastate käinud ja rännanud. Palverännak Eesti looduse paikadesse, mis mulle on tähtsaks saanud, mis mind on kujundanud ja muutnud.
Iga lugu on korraga ühest geograafilisest paigast ja ühest elupaigast – elupaigast kahes mõttes: elupaik kui inimese kodukoht ja elupaik kui kõikvõimalike teiste liikide elupaik, biotoop.
