Pianist ja helilooja Kirke Karja kaitses pool aastat tagasi doktorikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, pälvis kevadel auhinna Aasta Jazzmuusik 2022 ning tegutseb lisaks mitme kollektiivi ridades, näideldes, tegeldes kultuuripoliitikaga ja õpetades lapsi. Eesti jazzi mässavaks kapteniks nimetatud kirglik muusik valgustas Edasile teekonda jazzini ning rääkis, mida muusika tema jaoks tähendab. Usutles Kertu Kärk.

Millal tekkis teis soov saada muusikuks? Mis seda ajendas?

Ma ei mäleta isegi sellise soovi teket, sest minu jaoks on klaverimäng, improviseerimine ja muusika kirjutamine olnud kogu aeg äärmiselt huvitav. Kui olin viieaastane ja vanavanaema suri, ei osanud ma leinatagi, pigem olin pahane, et ei saanud talle üht Mozarti klaverikontserti esitada, mille kõrva järgi ära õppisin. Aga see ei tähenda, et mul poleks muid huvisid olnud. Mu jaoks olid kõige põnevamad päevad need, mil tegin koolist süüdimatult nädalate kaupa poppi ja siirdusin muuseumisse või raamatukokku romaanide, näidendite ning partituuride seltsi aega veetma. Muidugi käis kõige juurde ka vähemalt 5–6 tundi klaverimängu päevas. Oli ilmselge, et mingit sorti loovtööga ma tegelema hakkan, ja praegu olen väga rahul, et ei käinud enda tegutsemisnälga kuskil mujal kulutamas.

Mitmed lapsevanemad on kodus hädas lastega, kes on entusiastlikult alustanud muusikakoolis pilliõpinguid, kuid mõne aasta pärast on motivatsioon kadunud. Mida te sellistele lapsevanematele soovitaksite?

Igaühel võib täiesti erinev asi toimida, ma mingit reeglit küll välja käia ei oska. Ise proovin oma õpilastele aeg-ajalt meelde tuletada, miks muusikaga tegelemine neile väga kasulik on. Kõige rohkem innustab lapsi see, kui nad saavad selgeks mingi raske loo, mille omandamine esmapilgul neile võimatu tundus. Ma arvan, et lapsel on fundamentaalselt tähtis näha, et kui teha tööd, on võimalik saada vastu midagi imelist. Ega distsipliingi ei teki tühjast kohast, hobiga tegelemine on hea võimalus seda arendada.

Lugesin, et soovisite saada klassikalise muusika pianistiks, kuid kuna te polnud selles parim, otsustasite jazzi kasuks. Kas see otsus kipitab endiselt või on jazzmuusika teid nüüdseks lõpuni ära võlunud?

Elu on seni läinud siiski nii, et mitte millegi eest pole olnud võimalik päriselt põgeneda. Ma ei tegutse küll elukutselise kontsertpianistina, nagu algselt väga soovisin, kuid akadeemilise muusikaga tegelen siiski palju. Näiteks Draamateatris on repertuaaris üks näidend Käbi Lareteist, see kannab nime “Solist”, ning minu ülesanne on kehastada noort pianisti. Pean seal natuke ka täitsa näitlema ning muidugi ka Bachi, Chopini, Tubina ja paljude teiste heliloojate muusikat esitama.

Lisaks on tugev klassikalise klaveri taust mind palju aidanud – sel kevadel kanti ette minu klaverikontsert ning sellist tööd ei saa kirjutada instrumenti läbi ja lõhki tundmata. Mängin enda lõbuks praegugi palju akadeemilist muusikat. Haarab näiteks Thomas Adèse looming.

Aga huvitav jah, kunagi tundus mulle, et jazzpianisti elu on kuidagi lihtsam. No ei tea midagi. Tippu jõuda pole kuskil lihtne.

Olete olnud Eesti Jazzliidu esimees, nüüd aga sealne välissuhete juht, te musitseerite mitmes erinevas kollektiivis. Kogu teie elu ja töö on jazzist läbi imbunud. Kas vahel tekib tunne, et tahaks nüüd midagi muud teha? Või pigem on töölkäimine omamoodi ka armastatud suuna järgimine ning ei tundu seetõttu tööna?

Jazziga tegelemine paistab kõige rohkem välja, aga tegelikult ma ju veel näitlen, tegelen kultuuripoliitikaga, kirjutan tekste, õpetan lapsi, teen maatöid ja mõtlen, et võiks varsti kanu pidada.

Muusika on minu jaoks lihtsalt üks võimalik viis end väljendada. Praegu tähendab see improviseerimist, komponeerimist, arranžeerimist jne. Aga see võiks täiesti vabalt olla ka miski hoopis muu. Mul on veel mitmeid mõtteid, mida elus teha võiks, huvitab ka kirjandus, etenduskunstid, filosoofia. Olen märkmikku pannud kirja igasuguseid asju, mis võiks mingil kujul mu loometeel aset leida.

Ma ise ei tunne absoluutselt, et jazzmuusika on mu ülim kirg. Ma sellest igal hetkel küll ei vaimustu. Jah, muidugi mulle meeldib improviseerimisega tegelda, aga on olemas nii palju viletsat ja igavat jazzi, mis ajab mind hirmsalt närvi. Ma näiteks üldse ei kannata nii-öelda koduperenaisejazzi, mis on häirivalt turvaline ja mittemidagiütlev. Ma ei suuda mõista, milleks üldse sellist muusikat vaja on, mis kuulajas mitte mingit reaktsiooni ei tekita; mulle toob selle kuulmine täiesti füüsilist valu. Lihtsalt “ilu” pole muusikas minu jaoks piisav, vajan midagi teravamat.

Mina ei usu ütlust, et “tee seda, mida armastad, ja siis ei pea päevagi töötama”. Olgu, võid mitte töötada, aga ega siis ei jõua ka kuhugi.

Kahtlemata on muusika minu jaoks kohati vaevarikas töö – on olnud perioode, mil on vaja hambad ristis midagi ära teha, näiteks paar aastat tagasi kirjutasin European Jazz Orchestrale pika süidi ning nädal enne tähtaega ma ei maganud, pesnud ega söönud, vaid ainult kirjutasin iga päev 20 tundi. Polnud lihtsalt aega. Pea valutas ja olin kohutavalt kurnatud.

Tegelikult teen kahekümnetunniseid komponeerimistööpäevi päris tihti. Sellistel hetkedel on muusika töö, mille vastu pole absoluutselt mingit armastust. Olen võimeline vajadusel ennast täiesti haigeks töötama, seda ma tean. Ja ka siis leian kuskilt reservist üles kohusetunde, põhimõttekindluse ja tahtmise teisi mitte alt vedada. Aga eks seda muusikaarmastust kogeb muul moel, näiteks siis, kui orkester su tööd esitab. Need on olnud mu elu parimad momendid. Ma ei karda surma, sest olen tänu muusikast saadud elamustele olnud piisavalt palju pööraselt õnnelik, et see elu on juba asja ette läinud vast küll.

Muidugi ma tegelen jazzmuusikaga mingil minu jaoks tähtsal põhjusel. Aga ma ei oska seda veel sõnastada.

Kas teie doktoriõpingud EMTA-s on lõppenud? Milliseid uusi teadmisi ja järeldusi te doktoritöö käigus juurde saite? Kas need aitavad kaasa ka teie loomingule?

Kaitsesin doktorikraadi pool aastat tagasi. Uurisin üht kompositsioonitehnilist printsiipi ja kasutasin seda ka enda muusikateostes, kindlasti on mu muusika rikkamaks muutunud. Muidu poleks olnud mõtet doktorantuuri minnagi. Kuna oli vaja palju erinevaid tekste läbi töötada – ja kaugeltki mitte ainult muusikaalast –, on mu maailmapilt absoluutselt rikkam.

Pärast kaitsmist olin mitu nädalat täiesti masenduses. Nutsin, panin pidu ja hävitasin end igal võimalikul moel ning kui keegi söandas ettevaatlikult õnnitleda, tahtsin talle midagi inetut vastu käratada. Olin iseendas nii pettunud, sest mul ei õnnestunud kõik nii hästi kui oleks võinud. Aga hiljem mõistsin, et see oli ehk isegi parim õppetund, mida koolist võib saada – kuidas tulla toime pettumusega iseendas? Olen kindel, et see polnud viimane kord midagi taolist kogeda.

Suvised ilmad on juba kohal ning suvi muusikutele sageli tihe aeg. Milline näeb välja teie eesootav suvi ning ka sügis? Milliseid esinemisi on tulemas, kus teid näha saaks?

Minul ei ole suvi töö mõttes tihe. Ma ei taha. Ma olen selles eas, et ei suuda öelda kõigele jah, tahan teha vaid neid asju, mis minu jaoks tähtsad on. Suviti ei motiveeri mind miski piisavalt, et loobuda sõprade ja perega koos Valgamaal maatöid tegemast ning aega veetmast. Seal tajun oma juuri, seal on minu identiteet. Minu jaoks on see väga oluline. Tunnen ennast täiesti katkisena, kui pole saanud tükk aega maakodus õhtuti taimeteed juua ja vanaisaga juttu ajada.

Küll aga on toimumas täitsa mitmed kontserdid minu rahvusvahelise trioga Karja/Renard/Wandinger. Sel aastal läheme mitu korda Saksamaale, Hollandisse, Šveitsi, Norrasse, Itaaliasse ja Soome. Tuleb väga palju sõitmist ja mitu pikka kontserttuuri. Ühe kontserdi anname ka Tallinna jazziklubis Philly Joe’s, 24. juulil.

Millised on tulevikuplaanid? Kas on tulemas põnevaid uusi projekte?

Augustis toome Uue Loomingu Majas lavale Lepo Sumera multimeediaetenduse “Südameasjad”. Praegu on selle teose mõtestamisega väga palju tegemist, aga tunnen, et see on kõige õigem kamp, kellega midagi taolist ette võtta. Meil on pundis visuaalkunstnik Emer Värk, lavastaja Anatoli Tafitšuk, näitleja Liisa Saaremäel ning muusikud Raimond Mägi, Tobias Tammearu, Jana Kütt ja Karl-Juhan Laanesaar.

Kuula Kirke Karja hetkel kõige populaarsema koosluse Karja/Renard/Wandinger lugu:

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.