Aira Priks: ka kaosest võib sündida midagi kaunist

Foto: Castlebird Rose

Aira Priks tegi kõrvaltvaataja silmis julge kannapöörde – jättis töö inglise keele õpetajana ning asus ellu viima unistust teha oma mustritega kangaid ning nendest kangastest moe- ja sisustuskollektsioone. Sel aastal avas ta Tallinnas Tartu maanteel Castlebird Rose’i butiigi, mille Jaapanist, Pariisi antiigiturgudest ning väikeses mõisas möödunud lapsepõlvest inspireeritud kollektsioon on puudutanud rohkemaid inimesi kui unistada julgeks.

Kui lihtsalt sündis otsus oma brändi kasuks?

Minu jaoks oli väga lihtne õpetaja tööd jätta, see etapp oli minu jaoks läbi. Ma teostan oma ammust unistust, tegelikult see unistus on isegi juba teostunud. Unistus oli, et mul oleks oma kangad, omade mustritega. Kahte asja hästi nii või teisiti teha ei jõua. Koolist ära olin juba kuus aastat, õpetasin keeltekoolis ja andsin eratunde ning tegelesin selle kõrvalt pidevalt ka oma brändi ja esimese kollektsiooni loomisega. Mul ei olnud ühtegi vaba hetke. Praegu muidugi ka ei ole.

Aira Priks I Foto: Silvia Pärmann

Kust kangaste loomise idee üldse alguse sai?

Ma sündisin mõisas, kus vanaemal oli suur kapp ilusate kangastega. Vaatasin neid lapsena alati. Unistasin juba siis oma mustritest. Aga minust sai õpetaja. Ühel hetkel hakkasin õpetamise kõrvalt otsima võimalust oma kangaid teha. Alguses ei mõelnud ma üldse, et võiks just kunstnike töid kangastel kasutada. Castlebird Rose’i esimese mustriga oli selline lugu, et 2015. aasta novembris sõitsin Pariisi oma sünnipäeva tähistama. Mulle väga meeldib Pariisis, seal on palju kunstigaleriisid ja antiigiturgusid, kus on hulgaliselt peidetud pärle. Aga just siis minu sünnipäeva ajal toimusid Pariisis terrorirünnakud. See oli Prantsusmaa jaoks suur tragöödia.

Mis Pariisis terrorirünnakute järel üldse teha sai?

Lennujaam oli suletud, tagasi Eestisse lennata ei saanud. Läksime linnast välja Versaille’isse, olin kuulnud, et seal asub kangamuuseum. Mõtlesin jälle oma kangastest. Ja järgmise asjana avastasime, et suur antiigiturg linna servas on samuti avatud koos kõikide kunstigaleriidega. Veetsin seal mitu päeva, vaatasin neid akvarelle, guašse, õlimaale ja leidsin selle linnu sealt (viitab galerii seinal olevale raamitud linnupildile). Kujutasin ette, kui ilus see siidkangal välja võiks näha.

Galerist, kes seda müüs – see oli üks vana mees, kuulas suurtest kõrvaklappidest Wagnerit – ütles ülevoolavalt, et pildi autor on väga kuulus kunstnik. Alles koju jõudes ja guugeldades sain aru, millise leiu otsa olin komistanud.
 Keeltekoolis, kus tol ajal õpetasin, olid kõik õpilased mures. Nad ei teadnud, kas ma üldse eluski olen. Aga mina tulin sealt hoopis oma imeliste vanade meistrite piltidega. Tõestus selle kohta, et ka totaalsest kaosest võib sündida midagi kaunist.

Salong I Foto: Silvia Pärmann

Ja miks just Jaapani kimonosid hakkasid tegema?

Mul ei olnud mingit seost Jaapaniga, ma pole seal ikka veel kordagi käinud, ma ei talu nii pikki lennusõite. Kui ma olin veel koolis õpetaja, siis istus minu keelerühmas kohe minu õpetajalaua vastas üks poiss. Kuuendas klassis, kohe esimesel päeval, kui ma selle rühma sain, ütles ta, et õpetaja, kas te teate, et eelmises elus elasin ma Jaapanis ja olin samurai. Mina ütlesin, et väga tore. Lapsed ikka ju fantaseerivad. Aga ta hakkas rääkima, kuidas läheb pärast kooli sinna samuraiks õppima. Ja ma mõtlesin Jaapani peale väga palju. Keegi kinkis mulle raamatu “Japan Imagined”, keegi teine raamatu Jaapani kimonotest. See poiss kasvas suureks ja ühel päeval kohtudes ta ütles mulle, et õpetaja, ma lähen nüüd Jaapanisse.

Siis disainisingi oma esimese kleidi ja panin sellele nimeks Jaapan, see on mul siiamaani alles. Kui seda vaatan, meenub mulle see väike samurai.

Aga lõplik otsus just kimonodega alustada?

Järjekordsel Pariisi reisil avastasin kimonote poe. Läksin sisse, müüja oli üks naine Hiroshimast. Ühes Jaapani pühamus tulevad kaks korda aastas kokku inimesed, kes müüvad oma vanu kimonosid ja tema siis ostab ja parandab neid. Kõik oli käsistsi õmmeldud ja ta ütles, et kui kimonot pesta, tuleb see tükkideks lahti harutada ja kõik tükid eraldi pesta. Ta uuris, millega ma tegelen ja kui kuulis, et olen õpetaja, aga ma unistan oma kangastest, siis ta lausa hüüatas, et tema oli ka prantsuse keele õpetaja Hiroshimas. Aga ta väga armastas kimonosid ja sõbrannad soovitasid, et ta võiks koolist ära tulla, minna Pariisi ja hakata seal kimonosid müüma. Ta oli veel öelnud sõbrannadele, et kuidas tema, lihtne õpetaja ja Pariisi.

Ostsin tema käest ühe enne II maailmasõjaaegse kimono. Temalt sain ka teada, et enne sõda olid Hiroshimas kimonod hästi erksavärvilised, aga pärast Hiroshima tuumaplahvatust olid nad musta või pruuni värvi.

Mõtlesin, et kui see Hiroshima naine Pariisis saab sellega hakkama, siis saan ju mina ka. Miks ei võiks ka minul oma butiik olla.

Kus kangad prinditakse ja kus kollektsioon valmib?

Kangad valmivad Inglismaal. Need valmistatakse väikestes kogustes spetsiaalselt meie brändi jaoks.
 Rõivakollektsioonid valmivad käsitööna Eestis. Samuti piiratud kogustes.

Meil on kimonod, hõlmikkleidid, bomberjakid, pitskostüümid. Nüüd ka ilupadjad – kõik sellised asjad, mille peal need mustrid töötavad. Kuna mustrid ise on juba niivõrd väljendusrikkad, siis on lõiked võimalikult lihtsad. Järgmiseks kevadsuveks valmivad ka klassikalised kleidid.

Kui palju Eesti moemaalima jälgid?

Kollektsioon I Foto: Silvia Pärmann

Aja puudusel suhteliselt vähe. Aeg-ajalt vaatan vanu eelmise sajandi alguse või siis 50-60ndate Vogue’e, mis ma Pariisist olen kaasa toonud. Usaldan oma intuitsiooni. See ei ole olnud teadlik brändi positsioneerimine. 
Tahaks kindlasti jätkata eelmiste sajandite kunstnike tööde elustamist siidil ja teistel naturaalsetel materjalidel. Aga järgmises kollektsioonis võib näha ka kahe nüüdisaegse Ukraina kunstniku tööd.

Milliseks kujuneb sisustuse osa? Praegu on valmis ainult padjad?

Praegu siidist padjad ja siidile trükitud ning raamitud pildid seintele. Oma esimesi portselaninäidiseid hetkel veel ootame. Mind huvitab väga kõik, mis kuulub kodusisustuse juurde. Ühel päeval tahaks jõuda ka tapeetide ja sisustuskangaste tegemiseni. Unistus on sisustada mõni mõis, loss või häärber.

Kust tuli see küllaltki romantiline nimi Castlebird Rose?

Meil on perekonnas rääkiv papagoi. Aafrika hall papagoi. Rääkisin oma õpilastele kogu aeg, kes kurtsid, et ei saa seda inglise keelt selgeks, et kui juba lind on ära õppinud nii keerulise võõrkeele kui seda on eesti keel, väljendab end täiesti selgelt, valdab süntaksit, oskab moodustada isegi liitlauseid, siis inimene peaks ju ometi sellega hakkama saama.

Castlebird tähendab tõlkes lossilind, ehk lind kes elab lossis. Loss ehk kindlus sümboliseerib kaitstust, lind sümboliseerib aega – aga ka vabadust igas mõttes. Roos on armastuse ja vaikimise sümbol, samas tema okkad väljendavad tugevust.

Aega tuleb osata hinnata.

Siin salongis on näha võimalusi kangaste kasutamiseks. Kui pikk töö selle interjööri loomine oli?

Sellel ruumil oli õige põrand ja kõrged laed ning suured kaarjad vaateaknad. Kohe sisse astudes sain aru, et see sobib. Muu tuli üsna lihtsalt. Kardinal on meie oma vapilind. Selle esimese Pariisist ostetud töö raamisin ära ja panin siia seinale. Leidsin veel vanu raame, printisin siidile meie lillemotiivi ja raamisin selle ära. Mulle meeldib ka see asukoht Tartu maanteel, kasutame seda lisaks veel kontorina ja siin on ruumi ka õmblejale.

Castlebird & Rose’i salong I Foto: Silvia Pärmann

Kes on see klient, kes siit uksest sisse astub?

Üks osa meie klientidest on kunstiinimesed, kes oskavad hinnata nii neid loodud mustreid kui ka tööd selle taga. Teised on edukad ärinaised, kes hindavad kvaliteeti, saavad lubada luksust ja tahavad eristuda. Olen seda ka tähele pannud, et mõni rõivas on oodanud just konkreetset inimest. Pikalt seisis üks hall kimono. Ma juba mõtlesin, et huvitav, keda ta ootab. Ja siis ükspäev astus meie butiiki sisse keegi imekaunis naine, pani selle esimese asjana selga ja see oli täiesti tema jaoks loodud.

Märtsis tuleb näitus Disaini ja Arhitektuurigaleriis, mida seal näeb?

Näitusele teeme kindlasti rohkem ainueksemplare. Kleite, kimonosid
Kindlasti ka midagi kodusisustustoodetest. Näiteks sirme meie brändi kangastega. Praegu on ruumid nii avatud, sirm on väga praktiline ruumijagaja. See pole midagi keerulist, lihtsalt puhas käsitöö ja üsna kallis.
Teeme näituse ilmselt osaliselt pop-up poena, et näituse külastajad saaksid ka midagi kaasa osta.

Tallinn Fashion Weekil Castlebrid Rose’i sel aastal ei näe, on moenädalad tulevikus plaanis?

Oleme oma väikese tiimiga seda arutanud, aga sel aastal poleks mitte kuidagi jõudnud. Tahaks kunagi ka muidugi Pariisis väljas olla, seal toimub moenädalate raames nii palju. Päev saab tavaliselt enne otsa, kui märkangi. Praegu valmistume märtsikuu näituseks. See on suur töö.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (14)