Kriisidest tõuseb tulu. Nad panevad ühiskonna proovile, hindavad meie küpsust ja näitavad kätte nõrgad kohad. Ka Ukraina sõda on Eesti jaoks omamoodi stressitest, peegel, millest vaatavad vastu nii kohalikud võimekused kui silmaklapid ja valearvestused. Järgnev on (paratamatult subjektiivne) arutlus selle üle, kuidas Eesti ühiskonnana on esimeste kuude sõjatesti läbinud.
Konsolideerumine
Suvalise inimrühma – perekonnad, kogukonnad, rahvas – spontaanne reaktsioon välisele ohule on konsolideerumine. Mida tõsisem oht, seda tugevam on instinkt kokku hoida, taustaks usk, et mesilasperena toimetades saame paremini hakkama. Reljeefselt on see näha Ukrainas: siiani tugevad (keelepõhised, ilmavaatelised, regionaalsed) sõjakirved on enamjaolt maha maetud, koalitsioon ja opositsioon avalikult ei kakle, jõud ja energia läheb sissetungijatega võitlemisele. (Mitte kõikjal pole see nii – 2020. aasta Karabahhi sõja kuumimail hetkil hakkas opositsioon Armeenias presidenti vahetama!) Konsolideerumine näitab ühiskonna jõudu ja küpsust, ukrainlaste võimekus ühiselt pingutada on olnud paljudele üllatuseks.
