Seekordne loodimine on järg varem Edasis ilmunud esseele “Olla rahvana pigem luuletus kui proosapala”.
Mu noored kolleegid, uue põlvkonna kirjandusteadlased Jaak Tomberg ja Joosep Susi olid sattunud lugema seda esseed. Neile mu mõttekäik meeldis ja nad kutsusid mind esinema Tartus 14. mail toimunud kirjandusfestivali Prima Vista lõppakordile. (Möödaminnes olgu mainitud, et olin Tartu ülikooli eesti kirjanduse professorina 2004. aastal alustanud ja Tartu kevadet tipneva ürituse esimeseks ja teiseks (2005) patrooniks. Nüüd on neid iga-aastaseid festivale kogunenud juba 19 ning sündmusest on saanud traditsiooniline osa Tartu ja kogu Eesti kultuurielust.) Eks siis sai taas püünele astutud ja laulva revolutsiooni kunagise trubaduurina üks paatoslik kõne peetud. Ent kõne kõneks. Nüüd laiendan selle kirjatööks. Kui eelmise essee lõpetasin tõdemusega, et rahvana on eestlased ikkagi pigem luuletus kui proosapala, sest üksnes luuletusena ulatume puudutama igavikku, siis selle kõrval väärib ka Eesti ise olla võetav luulekujundina.
