Paul-Eerik Rummo luulet

Foto: Shutterstock.

Kaks luuletust Paul-Eerik Rummo legendaarsest luulekogust “Lumevalgus…lumepimedus”.

Luuletused koos Rein Veidemanni kommentaariga on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

JAH MA NÄGIN LUMEVALGUST
ükskord kui ma polnud laps
ning ei kirjand seda valgust
ükski langev varjuhaps

ilmapervest ilmaperve
läbi päeva läbi öö
hirmuäratavalt terve
läbi päeva läbi öö

jah ei kirjand lumevalgust
ükski langev varjuhaps
ning ma nägin seda valgust
sellest saati olen laps

silm mis lumevalgust vahtind
see saab lumepimedaks
mees kes lumevalgust vahtind
see saab lapseks imejaks

jah mu sõnadest saab lalin
rääkida kui proovin tast
ning kõik rajad mis ka valin
kaugemale toovad tast

***

külmast siniste
teleekraanide talvine lõdin

ühel maal
suurelväiksel
ühes linnas
suuresväikses
ühel aknal
elab
lill

mis parata
korstnatahm
su silmadele
sadestub
mis parata

endassesulgunud
külmutuskappide
suvine surin
ühel maal
suurelväiksel
ühes linnas
suuresväikses
ühel aknal
elab lill

tere
ma armastan sind

Rein Veidemanni kommentaar

Need kaks luuletust pärinevad Paul-Eerik Rummo (sünd. 1942) legendaarsest luulekogust Lumevalgus…lumepimedus (1966). Ilmumisajal alles 24-aastaseks saanud Rummol oli enne seda ette näidata juba kaks kogu; ta oli vastu võetud Kirjanike Liidu liikmeks ja töötas Vanemuise teatris dramaturgina.

Põhjusi teost legendaarseks nimetada on mitu. 1967. aastal lavastasid Mati ja Ela Unt Vanemuises Juhan Liivi luule ja Rummo kogu põhjal teatrietenduse Suits pööriööluhtadelt. Siis nimetati seda veel luuleõhtuks, kuigi sellest sai alguse luuleteatri traditsioon ja omamoodi eelmäng teatriuuendusele, mille üheks tähiseks on tingliku draama laineharjana võetav Rummo näidend Tuhkatriinumäng (1969) Evald Hermaküla lavastuses.

Rummo luulekogu ilmumine oli pöördeliseks sündmuseks toonasel kirjandusväljal oma läbikomponeerituse, eksistentsiaalse sügavuse, rütmivahetuste (ekstaasist resignatsiooni, maagilisusest poeetilise kirjelduseni). Neid omadusi kohtame ka siinsetes luulekogu lõpuluuletustes. Esimene kehastab ilmutust, teist kroonib armastusavaldus. Paul-Eerik Rummo luulest tervikuna võime rääkida kui uuema luuleklassika keskmest.

Esimeses luuletuses korduv “varjuhaps” – selle teist poolt “haps” ei tunne ükski sõnaraamat Saarestest alates kuni tänapäevase seletava sõnaraamatuni välja. Küll aga on olemas murdetaustaline “hapse”, mis tähendab kiharat, juuksesalku. Niisiis – varjuhaps kui varjukihar. Milline võrdlus, milline kujund!

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (34)