Rein Veidemann: Eesti kui luuletus

Eestina istume mere rannas, seljataga metsaviirg, ees aga taevaga riimuv või sellesse sulanduv silmapiir. Foto: Shutterstock

Seekordne loodimine on järg varem Edasis ilmunud esseele “Olla rahvana pigem luuletus kui proosapala”.

Mu noored kolleegid, uue põlvkonna kirjandusteadlased Jaak Tomberg ja Joosep Susi olid sattunud lugema seda esseed. Neile mu mõttekäik meeldis ja nad kutsusid mind esinema Tartus 14. mail toimunud kirjandusfestivali Prima Vista lõppakordile. (Möödaminnes olgu mainitud, et olin Tartu ülikooli eesti kirjanduse professorina 2004. aastal alustanud ja Tartu kevadet tipneva ürituse esimeseks ja teiseks (2005) patrooniks. Nüüd on neid iga-aastaseid festivale kogunenud juba 19 ning sündmusest on saanud traditsiooniline osa Tartu ja kogu Eesti kultuurielust.) Eks siis sai taas püünele astutud ja laulva revolutsiooni kunagise trubaduurina üks paatoslik kõne peetud. Ent kõne kõneks. Nüüd laiendan selle kirjatööks. Kui eelmise essee lõpetasin tõdemusega, et rahvana on eestlased ikkagi pigem luuletus kui proosapala, sest üksnes luuletusena ulatume puudutama igavikku, siis selle kõrval väärib ka Eesti ise olla võetav luulekujundina.

Eesti kui luuletuse esimene värss pärineb Henriku Liivimaa kroonikast. Selle, aastatel 1224–1227 kirjutatud teose XVIII peatükis jutustab kroonik, kuidas 19. aprillil 1215 piinavad saarlased Daugava lisajõe Ogre kaldal preester Frederici. Saarlased ei saa aga aru munga ladinakeelsest palvest ja kostavad selle peale osatavalt: “Laula! Laula! Pappi.” See trohheustest koosnev fraas on ka esimene eesti keele mälestusmärk. Ent niisugune on kogu meie regivärsiline rahvalaul – kvantiteerivas neljajalgses trohheilises värsimõõdus koos algriimi ja mõtteparallelismidega. Näeme seda tuntud lauludes, nagu “Laula, laula, suukene / liigu linnukeelekene” või “Oleks minu olemine, / teiseks minu tegemine.”

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (47)