Mida kauem sõda venib, seda enam me temaga harjume.
Sõda on kestnud juba kolm kuud. Rahust ei räägi enam keegi. Paavst ainult ja mõni teine nupust nikastunu, aga kes neid kuulab. Paavst on pealegi ladinaameeriklane, seega juba “vere” poolest USA-vastane. Kolm ja kakski kuud tagasi valitses maailmas veel vanast harjumusest rahuloogika. Sõda oli veel ebanormaalsus, kõrvalekalle, erand reeglist. Esimese sõjakuu jooksul, kui keegi seda kauget aega veel mäletab, peeti kuskil Türgis justkui mingeid rahuläbirääkimisigi. Neist pole ammu enam midagi kuulda olnud. Nüüd oleme sõjas ja ilmselt kavatseme sinna jäädagi. Ühelt poolt oleks olukord nagu lootusrikkam: Putin pole oma eesmärke saavutanud. Teisest küljest lootusetum: et ta neid saavutanud pole, ta jätkab. Lõppu ei paista, rahu ei paista.
