Kui irduda hetkeks inimkesksest heli määratlemisest ning mõelda teistele elusorganismidele, siis on heli biosfääri säilitamisel tähtis tegur. Me peaksime mitte ainult üksteist tähelepanelikult kuulama, vaid kasutama ka enda mugavusalast välja jäävaid teadmisi, näiteks kĩsêdjê omi. Äkki, kui me tähelepanelikult kuulame, võiksime – vähemalt kĩsêdjêde järgi – ehk ka paremini käituda.

Viinistu Kunstisadama kompleksis toimub augusti keskel bioharmooniat levitav “Biotoopia” konverents. Kolmepäevasel kunsti ja teadust ühendaval rahvusvahelisel foorumil astuvad üles ligi 20 säravat teadlast ning kunstnikku üle maailma. Biotoopia programmi kuraator on Peeter Laurits. Artikli autorid Aurora Ruus ja Gregor Nikolai Kulla on vestlusõhtu moderaatorid. 

Kuna ühiskond on sõna “muusika” karmilt määratlenud, on mõiste aluspõhja keeruline tunnetada. Samuti nagu seda, milline kaal on helil liigirikkuse säilitamises ning kui kaugele on meie kultuur tüürinud heli olemuslikkusest. Paljudele meie seast seostub heli ja muusika ainult meelelahutusega, kuid varasemates ja ka tänini säilinud kultuurides on sel pea põhjapanevaim roll kõigist kunstidest.

Heli kui üksmeel

Hiired elavad väikestes külades, kus on üks suur väljak, mille ümber paiknevad hiirte majad. Kui hiired jõuavad oma külla, võtavad nad maha oma naha ja näevad välja nagu meie. Või näeme meie välja nagu nemad? Hiired räägivad omavahel, loovad peresid ja käivad jahil või metsas seenel. Kõik teised loomad ja kalad elavad nii. Ka mesilased, herilased ja termiidid ning mõned taimed, näiteks puud. Kõik nad ka laulavad. Kalad laulavad endast. Linnud laulavad endast. Hiired laulavad endast. Mesilased laulavad endast ja ka puud. Nii on kirjeldanud kĩsêdjê (suýa), Brasiilia indiaanlaste rühma uskumusi Los Angelese California ülikooli etnomusikoloogia emeriitprofessor Anthony Seeger(1).

Kĩsêdjê kultuur on helist läbi põimunud, mistõttu illustreerib see eriti hästi helide ja muusika suhet looduskeskkonnaga ning aitab mõista, kui kaugele oleme me tänapäeval sellest orgaanilisest ühtsusest jõudnud.

Kuuled või kuulad, näed või vaatad

On väidetud, et paljude troopilistes metsades elavate kogukondade jaoks on kuulmine nägemisest tähtsam: metsas puuvõrade all on loomade liikumist ja suhtlust pigem kuulda kui näha. Kuigi kĩsêdjê rahvas ei elanud sügavas metsas, oli kuulmine nende kõige sotsiaalsem meel. Tähtis polnud ainult heli kuulmise oskus, vaid ka helile endale tähelepanu pööramine.(2)

Mõeldes aga kuulamise fenomenile tänapäeva (linna)ühiskonna kontekstis, komistame paradoksi otsa. Oleme küll muusikast ja kõikvõimalikest helidest üha enam ümbritsetud, ent samas pöörame neile järjest vähem tähelepanu. Lisaks on järjest keerulisem erinevaid helisid näiteks linnaruumis üksteisest eristada, sest kõike on lihtsalt liiga palju. Erinevat laadi müra kohtame ka visuaalsel tasandil, mistõttu segunevad helid ja visuaalid lõpuks ühtseks häguseks massiks. Seejuures on aga huvitav, et aina enam väärtustame sageli just nähtuste visuaalset kogemist – nägemismeel justkui domineerib kuulmise üle. See väljendub isegi meie kõnekeeles, kui ütleme näiteks (inglise keele mõjudest tulenevalt) “ma näen, mida sa silmas pead” või “ma ei näe sel mõtet olevat” (vrd ingl k “I see what you mean”).

Seega paistab, et sageli väärtustame rohkem oma nägemismeelt – üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Aga mida ütleks näiteks tuhat nooti või pelgalt kaks heli? Eelpool näiteks toodud kĩsêdjêd hindasid just kuulmise teel saadud teavet ning nende jaoks oli kuulamine üldiselt fundamentaalne ühiskondlik akt ja moraalse käitumise alus.

Kehtis reegel: kui kuulad hästi, käitud hästi.

Inimesed, kes ei osanud kuulata, olid ebatäielikud ja ebamoraalsed.(3)

Tänapäeva ruttamist ja infotulva täis elus on erinevat müra nii palju, et tihti ei saa me aru, kas piisab millegi kuulmisest või peaksime seda miskit ka tähelepanelikult kuulama. Ka siin leiame kõnekeeles illustratiivseid näiteid väljenditest nagu “palun kuula mind ära” või “kuule sina!”.

Siit koorub välja ka muusika olukord sellises taustsüsteemis, mis loob ühest küljest küll soodsa pinnase erinevate muusika helide kuuldavaks tegemiseks, kuid samas matab võib-olla just selle kõige olulisema helide vahendusel edastatud info muu müra sisse. Lisaks sellele, et pidevalt mürast ümbritsetuna muutuvad üksikud helid lõpuks ühtlaseks fooniks, jäävad selle taustal sageli kuulmata olulised hääled – olgu nendeks enda mõtted või linnulaul. Omal moel tekitab peaaegu kõik meid ümbritsev helisid ning vahel ka muusikat.

Kõik laulab

Kĩsêdjêde puhul on huvitav, et kuigi kõik muu, mis on elus, laulab, puudub neil endal oma laul. Kui kalad, linnud, närilised, mesilased ja ka puud laulavad endast, siis kĩsêdjêd ei laula endast, vaid teistest liikidest. Nad on eripärased, sest saavad ise õppida ja esitada kõigi teiste liikide laule. See-eest pole neil oma muusikat – ükski kĩsêdjê pole öelnud, et on loonud mõne laulu. Nad ütlevad vaid, et kuulsid mõnd loomaliiki laulmas ja õppisid laulu neilt. Laulu õppimine toimub koostöös spetsialistidega – šamaanidega, kes suudavad kehastuda mõneks loomaks, näriliseks, kalaks või puuks, siseneda nende külla ja kuulda, kuidas ning mida seal lauldakse. Šamaan on põlisrahvaste kogukonnas justkui teadlane. Mõlemad toetuvad tuhandete aastate pikkusele kogemusele ja katsetamisele ning mõlemad püüavad mõista – ja kaasinimestele arusaadavaks teha – teiste liikide, paikade ja materiaalsuse olemisviise.

Inimese ja looduse vahelise suhtluseta ei saaks kĩsêdjêd tseremooniaid korraldada, noorust initsieerida ega end sotsiaalselt taastoota.(4) Nad vajavad loomi ja taimi mitte ainult äraelamiseks, vaid ka sotsiaalseks paljunemiseks. Nende silmis on kõigil elusolenditel hing või vaim ning iga liik näeb end inimesena, kasutab keelt, tööriistu ja osaleb tseremooniatel, mille osaks on tavaliselt muusika ning tants. Metssead näevad üksteisele välja nagu “inimesed”, kuid hiired näevad välja nagu hiired. Igal loomaliigil on mõnevõrra omanäoline perspektiiv maailmale. Näiteks raisakotkaste maitsev tseremoniaalne toit tundub inimesele mädalihana. Või nagu Lima(5) on kirjeldanud seda yudjá, teise Brasiilia põlisrahvaste rühma vaatepunktist:

“Pekaarid mängivad enda vaatenurgast flööti, mis inimese jaoks on lihtsalt kookospähkel (mis on seest tühjaks söödud). Pekaarid närivad tühja pähklit, tekitades meile justkui vilistamist meenutavat heli, kuid mille musikaalsus on pekaari kõrvadele sama rikkalik kui meie jaoks flöötide oma.”(6)

Lääne muusikaloo kaanoni varjus eeldaks, et kĩsêdjê muusika, mis nad näiteks hiirtelt õppisid, kõlab nagu hääl, mida hiired teevad. Kuigi kĩsêdjêd väidavad õppivat muusikat loomadelt ja taimedelt, ei kõla nende laulud kaudseltki loomade ja taimede keskkonna helide sarnaselt. Nende laulud ei kõla nagu mesilaste sumin, linnulaul või kalade vees solplemine. Mesilaste, lindude ja kalade külades näevad nad välja ja laulavad nagu inimesed (ja kuulevad end inimestena). Kĩsêdjê “loodus” erineb täiesti Euroopa heliloojate mõistetud “loodusest”.(7)

Kultuurid ja muusikad

Viveiros de Castro(8) nimetab Lõuna-Ameerika madaliku, sealhulgas kĩsêdjê ideid “multinaturalistlikuks”, mis erineb “multikultuurilisusest”. De Castro väidab, et peaksime õppima Lõuna-Ameerika indiaanlastelt ja pidama ka oma maailma mitte üksnes multikultuuriliseks, vaid multinaturalistlikuks. Inimeste ja looduse vahelise radikaalse kuristiku kitsendamine leiab potentsiaali nii ökoloogiast kui ka ökomusikoloogiast. Paistab, et mõned Lõuna-Ameerika indiaanlased jõudsid sellele järeldusele ammu enne, kui enamik euroameeriklasi seda tegi. Inimesed, loomad ja taimed ei pruugi olla eraldiseisvad ja sõltumatud olendid ning nad võivad olla seotud koha, ressursside kasutamise ja ka heli või muusika kaudu.

Üldiselt peame olema eriti ettevaatlikud sõnade “loodus”, “loomad”, “inimesed” ja “muusika” määratlemisel ning kasutamisel, sest kogemata võime kopeerida antropoloogia varast viga. Need neli mõistet on Euroopas läbi sajandite tähendanud erinevaid asju ja neid võidakse defineerida erinevalt nii eri distsipliinides kui ka erinevates inimkogukondades.

Nimelt sõna “muusika” juured on kreekakeelses sõnas musikē ehk mousikē, mis tähendab hoopiski muusade kunsti, lauldes ette kantud luulet. Antiik-Kreekas oli “muusika” ja luule tervik, mis kuulus kokku nii, et eraldamise korral kadunuks mõlema tähendus. Sõna ja heli kangutati teineteisest teadlikult lahti alles 500–600 aastat tagasi: varem olid kõik songwriter’id, kes kirjutasid nii sõnad kui ka muusika. Ka gregooriuse laul, millele tugineb lääne professionaalne muusika, ei ole tänapäeva mõistes laul, vaid pidulik teksti­ütlemine. Õigemini oli see teksti lausumine viisil, et see transsi viiks. Sarnanedes sellega, mis otstarbel šamaanid muusikat kasutavad.

Europotsentriline muusika

Kuna mõiste “muusika” on kultuuriliselt nii kindlalt kivvi raiutud, on sõna universaalseid aluseid praegu keeruline kujutleda. Sama keeruline on olukord aga ka esmapilgul palju lihtsama mõistega “muusikateos”. Olles harjunud tänapäevase (levi)muusika keskel muusikat tarbima, mõtleme muusikast kui terviklikust ühikust, millel on kindel struktuur ning algus ja lõpp. Teisisõnu on enamus harjunud mõtlema muusikast teose mõiste kaudu.

Sarnaselt muusika laiema tähendusega läheb olukord raskemaks siis, kui proovime leida universaalseid tunnuseid, mis võiksid määrata muusikateose identiteedi. Valikuvariantide hulgas on näiteks teose salvestus, noot või elav ettekanne, kuid kaugeltki mitte kõik olemasolevad muusikateosed ei vasta korraga kõigile neile kriteeriumitele. Pingsaist püüdeist hoolimata osutub igasuguste lõpuni kehtivate kriteeriumite leidmine põhimõtteliselt võimatuks, sest tõenäoliselt satume surnud ringliikumisse – selleks, et olla kindel, mis on muusikateos, peaksime teadma, mis on muusika, ent selleks, et teada, mis on muusika, oleks hea teada, mis on muusikateos. Sama probleem kerkib sageli üles ka kujutava kunsti puhul. Üheks valikuvariandiks võib veel olla ka tõik, et teoseks kvalifitseerub miski siis, kui see on loodud taotluslikult teos olema, ent tulles tagasi loodusrahvaste ja muusika enda laiema mõiste juurde, ei ole ka see lõpuni universaalne kriteerium. Võib-olla just seetõttu oleks mingis kontekstis mõistlik püüelda avarama ja vabama tõlgenduse poole ning, miks mitte, läheneda muusika olemusele läbi selle looduslike avaldumisvormide ning mõista seda harmoonias loodusega, nagu tegid kĩsêdjêd.

Heli looduses

Kui irduda hetkeks inimkesksest heli määratlemisest ning mõelda teistele elusorganismidele, siis on heli biosfääri säilitamisel tähtis tegur. Linnud, konnad ja ritsikad kasutavad heli sotsiaalsete sidemete loomiseks ja alalhoidmiseks. Ka kĩsêdjê kogukondades kandis heli sotsiaalsust tingivat eesmärki. Koos laulmine on konsensus, mis tugevdab kogukonna sidemeid. Sarnast funktsiooni kannab ka teiste liikide laulude laulmine – sa oled nendega ühel meelel. Sa häälestad end nende sagedusele ning mõistad läbi heli – läbi heli sünnib üksmeel, mida pole tarvis tõestada. Ning see heli ei pruugi olla meile eeldatav. See tähendab, et mitte keskkonnast kostuv, vaid midagi enamat või teistsugust, seesmist. Kuidas laulaksid liblikad, kui nad oleksid inimesed? Või kuidas kostaksime meie liblikatele?

Muusikast algava sotsiaalsuse paralleeli saab tõmmata tänaste inimloomadega, kes ei moodusta bändi ehk mitte kunstilistel kaalutlustel, vaid sõpruse tihendamiseks või loomiseks. Paistab, et muusika sünnib eelkõige vajadusest, mitte pelgalt oskusest. Me peaksime mitte ainult üksteist tähelepanelikult kuulama, vaid kasutama ka enda mugavusalast välja jäävaid teadmisi, näiteks kĩsêdjê omi. Äkki, kui me tähelepanelikult kuulame, võiksime – vähemalt kĩsêdjêde järgi – ehk ka paremini käituda.

Bioharmooniat levitav “Biotoopia” konverents toimub oma täies hiilguses 17.–19. augustil meie kogukonnale armsaks saanud Viinistu Kunstisadama kompleksis. Käsitlusele võetakse seekord teemasid ökoesteetika ja krüpto-ökoloogia vallast. Kolmepäevasel kunsti ja teadust ühendaval rahvusvahelisel foorumil astuvad üles ligi 20 säravat teadlast ning kunstnikku üle maailma. Hübriidina kantakse konverents üle ka veebikeskkonnas. Jooksvat infot “Biotoopia” tegevuste, näituste, aasta ringi toimuvate vestlusõhtute kohta ning magusa hinnaga early-bird-pääsmeid saab kodulehelt www.biotoopia.ee.

Aurora Ruus on “Biotoopia” teise vestlusõhtu moderaator, õpib Tartu Ülikoolis ja teeb vahetusaastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Gregor Nikolai Kulla on “Biotoopia” teise vestlusõhtu moderaator, noor helilooja ning multimeedia kunstnik, kes õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Biotoopia programmi kuraator on Peeter Laurits.

Viited:

• (1) Allen, A.S., & Dawe, K. (Eds.). (2015). Current Directions in Ecomusicology: Music, Culture, Nature (1st ed.). Routledge. Ptk Natural Species, Sounds, and Humans in Lowland South America, Anthony Seeger.
• (2) Samas, lk 91.
• (3) Samas, lk 91
• (4) Allen, A.S., & Dawe, K. (Eds.). (2015). Current Directions in Ecomusicology: Music, Culture, Nature (1st ed.). Routledge. Ptk Natural Species, Sounds, and Humans in Lowland South America, Anthony Seeger.
• (5) Lima, Tânia Stoltze. 1996. “O Dois e seu Múltiplo: Reflexões sobre o Perspectivmo emu ma Cosmologia Tupi.” Mana 2 (2): 21–47.
• (6) Menezes Bastos, Rafael José de. 2014. “Apùap World Hearing Revisited: Talking with ‘Animals,’ ‘Spirits,’ and Other Beings and Listening to the Apparently Inaudible.” Ethnomusicology Forum 22 (3): 287–305.
• (7) Allen, A.S., & Dawe, K. (Eds.). (2015). Current Directions in Ecomusicology: Music, Culture, Nature (1st ed.). Routledge. Ptk Natural Species, Sounds, and Humans in Lowland South America, Anthony Seeger: 94
• (8) Viveiros de Castro, Eduardo B. 2004. “Perspectival Anthropology and the Method of Controlled Equivocation.” Tipití: Journal of the Society for the Anthropology of Lowland South America 2 (1): 3–21.