Mõnda aega tagasi küsis mu sõbranna minult, kas plaanin minna ühele kontserdile, mis tuleb Viljandisse. Ja ma vastasin, et ei, mulle ei sobi selle laulja pealuuhääl, ükskõik kui head muusikud teda ka ei saadaks. Ja et üleüldse eelistan ma instrumentaalmuusikat.
“Sa oled ikka nii aus,” vastas ta, “mina ikka kannatan ära!”
See vastus pani mind tõsiselt mõtlema, kas kultuuri peab ikka nõnda tarbima, et sellest saab kannatus.