Ukrainas toimuv röövib sõnadelt jõu. Aga kuidas jätta rääkimata, kurta sõjaväsimust, sulguda oma pähklikoorde ja teades, et sama hästi oleks need võinud olla meie. Sõda ei ole lõpp. Viimane sõna on alati sellel, mis tuleb pärast hävingut, kirjutab Annika Laats Ukrainas toimuvale mõeldes.

Minuga pole seda varem juhtunud. Lubasin tubli neli aastat tagasi, et kirjutan Edasile kord kuus uue loo. Ja kuigi see pole kunagi kerge, olen end ikka kokku võtnud ning lubaduse täitnud. Sel kevadel jäin jänni.

Juba kaks ja pool kuud on raske leida veenvaid, usaldusväärseid, kaalukaid sõnu, millega edasi anda kristliku usu sisu. Sõnad on muutunud väetiks ja kahvatuks. Armsad ja olulised mõtted Jumala usaldamisest tõrguvad ning tunduvad jõuetutena. Olen küll alati palunud, et sõnad ei tuleks mu juurde kergelt ega lendaks kerglaselt üle mu huulte, aga nüüd näivad nad sootuks otsa saanud olevat. Ukrainas toimuv röövib sõnadelt jõu ja muudab tummaks. Kuidas rääkida selle rahva kannatuste foonil Jumala kõikvõimsusest, rahust ja armastusest? Kuidas rääkida elu võidust surma üle või headuse võidust kurjuse üle?

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (63)