Igasugused koledad pildid, mis laekuvad Ukrainast Venemaa poolt toime pandud jõleduste kohta ning süütute inimeste kannatustest ja hukkumisest, tekitavad meis tugevaid emotsioone. Maailmale on nüüd täiesti selge, et Kremli diktaator ei kavatsegi sõda lõpetada ega hooli absoluutselt sõja ohvritest. Sealhulgas tsiviilelanike hulkadest. Mis meid ees ootab?
Venemaa muudab esialgu sõja sihti
Kui Venemaa sõda alustas, oli eesmärgiks kogu Ukraina riik alistada ja ende külge lülitada. Lisaks plaaniti ühe soojaga sama teha ka Moldovaga, nagu kogemata või mitte lobises välja Putini liitlasest Valgevene diktaator Lukašenka. Plaan kukkus ilmselgelt läbi. Nii Ukraina kangelasliku vastupanu kui lääne ja kogu maailma ootamatult tugeva vastureaktsiooni tõttu. Kuid ka venelaste endi suurte vigade pärast rünnaku ettevalmistamisel ning läbiviimisel. Seejärel tõmbuti Kiievi, Tšernihivi, Sumõ altja põhjast Polesjest tagasi üle Vene või Valgevene piiri koos okupatsiooni ajal kokku röövituga ning asuti kõvasti rappida saanud vägesid ümber formeerima ja edasi Harkovi alla ning Donbassi idarindele ümber paigutama. Seejuures kuulutades kõrge sõjaväeülema suu läbi, et Ukraina vallutamine polevatki olnud eesmärk, vaid algusest peale olevat plaanis olnud Donbassi nn vabariikide (laiemalt tuntud ORDLO nime all) kaitsmine ja nende territooriumi laiendamine. See muidugi ei vasta kuidagi tõele. Aga mis siis – üks vale ees või taga pole tänasele Venemaa juhtkonnale mingi probleem, nagu me korduvalt näinud oleme.
Nüüd on sellel ligi 1200-kilomeetrisel rindel käinud juba mõnda aega ägedamad lahingud, kus Venemaa on lisaks igalt poolt kokku kogutud vägedele kasutusele võtnud ka palgasõdurid nii oma kurikuulsast Wagneri grupist kui isegi Süüriast, Liibüast ning mujaltki. Eesmärk on piirata ümber ukrainlaste võitlusvõimekaim väegrupeering Donbassis ja püüda siis arendada edasitungi suurte oluliste tööstuskeskuste poole Dnepri jõe ääres (näiteks Zaporižžja, Krõvõi Rih, Dnipro) ning võimalusel ka lõunas ja taas Kiievi suunal.