KGB peameetod on “valeta, valeta ja valeta”, selle kohta kehtib eufemism – oleme kavalad. Milleks tõtt rääkida, kui valetada on tulusam? Kirjanik Olev Remsu vaatab praeguse sõja taha.
Nagu diktaatorite puhul kombeks, nii vaidlustatakse ka Putini ametlikke sünniaegu ja -kohti, hiljuti ilmus raamat, kus väidetakse, et pisike Vova sündis hoopis Uuralites ja veetis lapsepõlve Tbilisis. Kui lubate, jätan ma selle ja teised sellised kõrvale, lähtun üldtuntud andmetest, mis sest, et need ei pruugi olla päris õiged.
Kooli- ja õuekaaslaste mälestuste järgi oli Vova kehva kehaga poisike, keda ikka pilgati, kellele teinekord võmmgi jagati. Ka sellepärast, et tal ei olnud isa. Ta mõtles endale välja vanaisa, sõjakangelase. Poiss läks karateetrenni, et nöökijatele kätte maksta. Esmalt oli ta seal tubli, ent hiljem oli tema karjääri tunnustamine kuni musta vööni (mille rahvusvaheline föderatsioon talt äsja ära võttis) poliitiline altkäemaks, enesele hüvede vastuteenimiseks. Tunnustust ihkavaks enesedemonstreerijaks on Putin jäänudki – meenutame fotosid ja kaadreid tema ratsutamistest palja ülakehaga, sukeldumistest, mille käigus ta leiab mere põhjast antiikseid amforaid, seda, kuidas ta kurgedele lendamist õpetas, automaratoni Vladivostokist Moskvasse ja palju-palju muud, mida kõike televisioon rohkelt näitas ning mis lähevad ühte ritta karateevöödega.
