Sõja ajal pole vist imelik mõelda rahust. Mõelda millestki, mis on olnud pidevalt käepärast – ja on jätkuvalt olemas. Ent nüüd kumab Eestiski valitsevast rahust läbi sõda, st olukord, milles on võimaldatud vallanduda kaosel ja milles legitimeeritakse irratsionaalsed jõud.
Tsiviilelanikuna püüan ilmnenud kaost kuidagi mõista, mõtestada, sellele oma mõtetes mingit voolusängi tekitada. Aga kaose üks omadusi tundubki olevat kontrollimatus, ennustamatus. Ennustamatus ei mõju sõja taustal enam pelga filosoofilise konstruktsioonina, sest tegu on täiesti reaalse olukorraga – või õieti olukordade kompleksiga. Ukraina sõda on paljude muutujatega kaos, mida ei kontrolli lõpuni mitte keegi. Veel vähem suudab sõja kulgu ennustada minusugune tavakodanik. Tõsi, demokraatlik kodanikuühiskond näitab oma sisemist potentsiaali: me teeme, mida suudame, tugevdame oma kaitset, püüame kaitsta kaitsetuid, toetame ühel või teisel viisil. Ja sageli tunneme, et sellest jääb väheks. Seetõttu püüangi mõelda, kuidas vallandunud ennustamatusega siin, oma kodus hakkama saada.
Jan Kaus
Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (24)
