Tänavuse Jazzkaare peaesineja Kenny Garrett toob kuulajaile külakostiks oma mullu ilmunud albumi “Sounds from the Ancestors” materjali. Heidame albumile kiirpilgu.
Plaadi pealkiri “Kõlad eelkäijatelt” viitaks justkui iidsetele helidele, aga otsese pärimusmuusika asemel on ühendus esivanematega siin pigem hingelis-vaimset laadi. Albumi avaloo “It’s time to come home” (“On aeg tulla koju”) meloodialiin kõlab ühest küljest küll nagu hällilaul mingist teisest, ajatust ajast, jalgu tantsule meelitavad trummirütmid veavad aga mõtted Kariibi mere piirkonna muusika ja sealtkaudu ka Aafrika muusikapärandi juurde. Samas võiks see pala vabalt pärineda mõnelt Miles Davise plaadilt – nagu paljud jazzisuurused möödunud sajandi teisest poolest alates, on ka Kenny Garrett esile kerkinud Miles Davise bändist ning võib seega tallegi mõelda kui ühele oma eelkäijatest.
Miles Davise erinevatest ansamblikoosseisudest esile tõusnud võimekate saksofonistide vanemast põlvkonnast on kariibi rütmide lembus juba päritolu järgi sisse kirjutatud omal ajal Saksofonikolossiks hüütud Sonny Rollinsi geenidesse, kelle vanemad olid pärit Neitsisaartelt (Virgin Islands) ja üks tema tuntumaid kompositsioonegi kannab tollest saarestikust ühe suurema, Saint Thomase saare nime. Kenny Garrett pole oma viimatise plaadi tutvustuses Rollinsit maininud, kuid jazzi kuldaja viimane tänini elav suurmees on temalt pühenduse saanud ühe varasema albumi “Triology” näol.
Kõigi oluliste eelkäijatest muusikute plejaad on nimepidi nimetamiseks liiga arvukas, sestap on Garrett seekord piirdunud vaid paari nimega nagu trompetist Roy Hargrove ja trummar Art Blakey, viimasele pühendatud pala on tegelikult kalambuur, mida võiks tõlkida ka kui “Kunsti pärast”. Mõnes intervjuus on Garrett selgitanud, kuidas ta Art Blakey ansamblis õppis improviseeritud soolosid üles ehitama ning kuidas see oli nurgakivi, millelt sai edasi areneda veel julgemate ja suuremate sammudega: Miles Davise bändis võis juhtuda, et noorele muusikule anti juba kümme minutit oma improvisatsioonilise mõtteavalduse väljendamiseks (!). Ilma kunstita ei oleks ühelgi pillisoolol sisu, aga ilma Art Blakeyta poleks Kenny Garrett oma kunsti arendamiseks olulisi samme teha saanud. Niisiis on lugu “Kunsti (või Art’i) pärast” tänukummardus mentorile. Aafrika trummaritest on Garrett ühe end inspireeriva eelkäijana nimepidi nimetanud Tony Allenit ning kinnitanud, et mängis palas “For Art’s sake” oma saksofoni kui löökpilli. Löökpillimängijatel on albumil “Sounds from the Ancestors” üldse oluline roll, rõhutamaks kariibi ja aafrika muusika polürütme.
Lääne muusikaelul on n-ö mittetsiviliseeritud kultuuridega olnud ulatuslikud sidemed juba ligi poolteist sajandit. Praktiliselt mõtlevad poptähed on töötanud koos muusikutega maailma eri nurkadest ja vahel neilt üsna häbitult ideid laenanud; süvenemisaltimad muusikud on ise helide geograafilise algallika juurde rännanud ning kohapealsetes kogukondades otse külapillimeeste käe all õppinud. Viimaste hulgast võib positiivse eeskujuna esile tõsta näiteks ameerika minimalistliku helilooja Steve Reichi, kes 1970ndatel Ghanas trummimängu õppimas käis ning kelle muusikas rütmimustrite mängud läbivaks struktuurielemendiks kujunesid.
Kohalike käest õppimas on käinud ka Kenny Garrett, kuigi aafrika rütmid on temani jõudnud juba vahendatud ja edasiarendatud kujul – nimelt käis Garrett kümmekond aastat järjest külas ühel Kariibi mere saartest, Guadeloupe’il ja õppis sealsete muusikute innustusel kohalikku muusikastiili gwo ka, mis muuseas on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Lõppeks kutsus ta sealt oma ansamblisse noore trummari Samuel Laviso. Guadeloupe’ile sattus Garrett Miles Davise ansambli koosseisus, Miles on aga muusikalukku läinud eri stiile sulatava pioneerina. Sarnast vastandlike mõjude justkui iseenesest sündivat lõimimisoskust on näidanud ka Garrett, miksides kariibi kongarütme, hiphoppi ja vahel ka indiapärast vokaalset rütmiimprovisatsiooni. Ilma muusikaliste kihistuste algpäritolule mõtlemata ja lihtsalt oma kõrvu ning keha usaldades võime meiegi avastada, et need kaasakiskuvad rütmid on meil kõigil kogu aeg veres olnud – esivanemate tantsusammud kajavad vastu meie pulsilöökides.
Jazzkaar toimub 24.04 – 1.05. Rohkem infot programmi kohta siit.
Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.
