Teater on küll väga hea ja mugav põhjus külastada Pärnut või ükskõik millist teist väikelinna, aga lõppude lõpuks on see nagu spaagi ainult mugav vabandus. Asjad hakkavad juhtuma alles siis, kui põikad teelt kõrvale, alles siis, kui hämardub, ja ainult siis, kui sisened linna üksi. Ikka selleks, et teistega koos olla.
Oma saamatuse ja kartlikkuse tõttu pole ma end kunagi linnatüdrukuna tundnud. Linnas on hädasid palju, esiteks eksin ma pidevalt ära. Berliinis elades ja iga päev samas metroopeatuses väljudes seisatasin ning vaatasin paremale ja vasakule, siis jälle paremale ja vasakule. Ma ei tea, kummale poole peab minema, et tollesse samasse teatrisse jõuda.