Iga halba tunnet põhjustav emotsioon ei ole veel häire. Iga masendus või kurbus ei ole (kohe) depressioon. Iga stress ei ole halb ega vii läbipõlemiseni. Diagnoosist olulisem on mõista inimese häda väljakujunemise lugu. Ärgem kartkem kannatust, see tuleb alati ka midagi õpetama.
Mulle meenub nali stuudiumit alustanud psühholoogiatudengite kohta. Esimesel kursusel, peale põgusat sissevaadet psühholoogia laia valdkonda, hakkab üliõpilasele tunduma, et ta kaaslased on kõik mõneti kummalised, tõenäoliselt mingi häirega. Loengus kuuldu leiab vaste kaastudengi või mõne tuttava isikus. Teisel kursusel hakkab tudeng märkama, et tema ise on vahel päris kummaline, et tal endalgi võib – oh õudust! – olla vaimne häire. Väga ärev mõte iseenesest. Stuudiumi lõpul tudeng rahuneb, sest on õppinud ja ka kogenud, et mingil määral on vaimseid probleeme kõigil: kaaslastel, temal endal, inimestel, keda ta teab ja tunneb, ning tõenäoliselt ka neil, keda ta ei tunne. Maailm on taas rahulik, kuid mitte enam teadmatuse, vaid leppimise tõttu.