Meedia on täis elektrihinnapoleemikat. Kellelgi on hädasti vaja riigilt toetust, kellelgi teisel pole seda üldse vaja. Juhuslikul kohtumisel ei räägita enam ilmast, pigem küsitakse elektriarve järele. Hakkasin minagi muretsema oma rikaste tuttavate pärast, et kuidas neil läheb, kas saavad ikka hakkama. Helistasin õele.

“Kuule, kuidas teie majas elektriarve oli?” – “Suur.” – “Mis teete siis?” – “Kütame rohkem puudega, õhksoojuspumba lülitasime välja.” – “Kas on külm?” – “Ei ole, kütma peab lihtsalt rohkem.” – “Kas toetust küsite?” – “Ma ei tea, ei saa sellest süsteemist veel eriti aru. Võib-olla me ei saa, dividendid arvestatakse kah sissetulekuks.” – “Oi, te võtsite dividende?” – “No ikka, aasta lõppes ju.” – “Mulle tundub, et see toetus ongi tehtud teiesugustele rikastele.” – “Kaja, sa hakkad jälle pihta, me ei ole rikkad.” – “Vabandust, noh, mõtlesin, nendele, kellel on palju huvitavaid masinaid, mis töötavad elektriga, et elu oleks mugav.” – “See ei ole nii, maasoojuspump võtab väga palju elektrit.” – “Võtab, võtab, aga vaestel pole ju seda pumpa.” – “No oma viga, et ei ole, võiks olla.” – “Kui see on oma viga, siis on sul kah oma viga praegu, et kallis on.” – “Nõus, nõus, aga ma ei mõista, miks aktiivseid inimesi praegu karistatakse.”

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (58)