Aasta uus on veerema lükatud! Uusaastalubadused antud või juba ka murtud – kuid see polegi oluline, sest iga päev on eriline, elamist väärt, aga ka esimene kõigi järgnevate reas. Üks väljakutsetest, mis muu hulgas võib määrata meie argipäeva kvaliteedi, on iseenda tundmaõppimine. Olgu siis vaimsel või füüsilisel tasandil. Treenerina on aga just nende kahe kombinatsioon iga indiviidi puhul üks minu peamisi eesmärke ja väljakutseid – mõista sportlast nii vaimsel kui füüsilisel tasandil, et saaksin teha paremaid otsuseid, mis toetaks tema sportlikku sooritusvõimet.
Tänapäeva tehnoloogia oma kiires arengus võimaldab nii mõndagi kasulikku (aga muidugi ka kasutut). Juba kaheksakümnendatel tulid soomlased välja tehnoloogiaga, mis võimaldas kõrvale lükata unearterilt näpuga pulsi kompamise, selle lugemise ja kokkuarvutamise, et teada, mitu korda minutis süda pumbana töötab – loomulikult oli see leiutis pulsivöö. Sportlased jälgisid rahulolekupulsi dünaamikat ajas, et mõista keha kohanemist treeningkoormusega. Ka täna on see metoodika kasutusel, kuid tundub, et pulsist üksi ei piisa, sest see on suhteliselt aeglane muutuja ja selle muutumisulatus on kitsas (kui just pole tegu haigusega) ehk informatsiooni väljalugemine on keerukas. Sestap tõstab pelgalt pulsi mõõtmise kõrval aina jõulisemalt pead selline nähtus nagu pulsi variatiivsus (HRV). Lihtsustatult öeldes näitab HRV südamelöökide vaheliste intervallide muutuvust. Kui pulss lööb 60 korda minutis, siis iga löögi vahe pole täpselt sekund, vaid mõne vahe on lühem, teisel jälle pikem. Mida erinevamad on löökide vahed, seda paremaks/tervislikumaks seda peetakse. HRV on kordades tundlikum erinevatele stiimulitele, mida meie vaim ja keha igapäevaselt tajuvad, peegeldades seega valmisolekut füüsiliseks ning vaimseks pingutuseks.