Kirjanik Olev Remsu jõulumõtisklus Jeesuse eksistentsist.
Paneme ritta Zeusi, Siddhārtha Gautama (Buddha), Sokratese ja Jeesuse ning küsime – kas nad olid olemas? Zeusi kohta ei arva ilmselt mitte keegi, et tema kunagi reaalselt eksisteeris, ta on Hellase mütoloogia-folkloori tegelane. Buddha puhul suurt ei vaielda, üldiselt on omaks võetud, et Gautama Šakjamuni nimeline isik kunagi elas, ehkki leidub erandlikke lahkarvamusele jääjaid. Sokratesega sama lugu. Ja Jeesusega käib nagu laineti: aastakümned on ülekaalus need, kes arvavad, et tema taga on ajalooline isik; siis jälle pikalt need, kes on seisukohal, et tegemist on väljamõeldisega või siis on tegelikkust suuresti vürtsitatud fantaasiaga. Mulle tundub, et praegu võidutseb arusaam, mis peab Jeesust reaalseks isikuks. Kui Buddha ja Sokratese olemasolu eitajate puhul ei mängi maailmavaade rolli, tegemist on vaid erineva ajalooallikatesse suhtumise skeptilisuse ja kriitilisusega, siis Jeesuse eksistentsis juba kahtlejaid ootab tavaliselt poliitiline, haavavana mõeldud etteheide – ateist! Aga just siin on nõrk koht. Hea küll, mina olen – ei ole ateist, kuid see ei ütle midagi Jeesuse olemasolu kohta, nii minu kui haavaja hoiakust sõltumatult võis ta nii eksisteerida kui mitte-eksisteerida. Sildikleepimine võib pakkuda rahuldust, võib liita poolehoidjate väge kompaktsemaks, võib pakkuda kurja rõõmugi. Ometi ei maksa unustada Jeesuse õpetust, et armastatagu oma vaenlastki.
