Inimene on karm, julm, ebaõiglane, õel, vaenulik ja veel hulk vängeid sõnu… iseenda vastu. Sellel väsimatul ja karmil enesekriitikul on vaja kedagi, kes aitab näha seda, mis on tegelikult päris hästi. Trööstijat ja andestajat, kellega kohtumiseks ei pea kunagi aega kokku leppima ega raha lugema. Kedagi, kes lihtsalt on. Alati ja tegelikult tingimusteta.
Sellised iseloomuomadused ei kõla inimlikult, need on jumalikud. Inimesel on vaja jumalat, nii on olnud läbi aegade. Jumalasõna pakkujaid justkui on, aga nende jumalad näivad mulle tihti… inimlikud. Karmid ja kriitilised. Võib-olla on see põhjus, miks tänapäeva inimene jumalat otsides kirikust hoopis kaugeneb.
Mina ja sina, hea lugeja, oleme inimesed. Me teame üsna hästi oma plusse ja nõrkuseid. Me oleme emotsionaalsed. Vahel karjume oma lähedaste peale. Teeme asju, mida kahetseme, häbeneme. Samas oleme hinges enamasti heasoovlikud. Püüame kõigest hingest olla õnnelikud ja teha oma lähedasi õnnelikuks. Kas pole nii? Meil on hea tahe ja see on märgiline.
