Eesti kultuurigurmaanide seas on november tuntud kui PÖFF-i kuu. Tänavu on festivali kavas ka filmitegija Kaupo Kruusiaugu esimene täispikk mängufilm “Sandra saab tööd” – film, mis pani klõbisema mitme Eesti filmikriitiku klaviatuuri. Filmide arvustamiskultuurist, filmifestivalidest, filmilinnaku sünnist ja Eesti filmi seisust rääkis autoriga Rein Olesk.

PÖFF tähistab tänavu 25. sünnipäeva ning festivali kavas on ka sinu film “Sandra saab tööd”. Mida see sinu jaoks tähendab?

See on tore! Mulle tundub, et alates sellest, kui PÖFF-ist sai A-kategooria festival, muutus ka meie filmitegijate jaoks seal osalemine kuidagi märgilisemaks. Minu film “Sandra saab tööd” linastub festivali Balti võistlusprogrammis.

Peeter Rebane rääkis hiljaaegu sellest, kuidas tema uus film “Tulilind” osaleb mitmel filmifestivalil. Miks on filmitegijate jaoks festivalidel osalemine oluline?

Maailmas on väga palju filmifestivale ja minu jaoks on festivalil ja festivalil vahe sees. Pean ennekõike oluliseks, et film saaks olulistele festivalidele. See ei tähenda, et Cannes või mitte midagi – neid on veel, aga iga hinna eest mistahes festivalile pääsemist ei oska ma väärtustada.

Minu lühifilm “Meister” pääses kunagi päris mitmele festivalile ning toona nägin seda maailma pisut lähemalt. Tõtt-öelda tundus mulle, et tihti kukuvad mitmed väga huvitavad filmid festivalikavadest välja ning sõelale jäävad sellised ennekõike maailma rahu ja üldväärtusi arendavad filmid. Minu jaoks uudse ja põnevama lähenemisega filmid aga kavadesse ei pääsenud.

“Sandra saab tööd” on sinu esimene täispikk mängufilm. Millised on peamised õppetunnid, mis sa sellest kogemusest kaasa võtad?

Küllap on minu jaoks kõige suurem õppetund see, et täispika filmi tegemine nõuab kannatlikkust ja pühendumist. Ka konkurents on üsna suur – Eestis tehakse mängufilme vähe, ent neid, kes teha soovivad, on palju.

Kindlasti sain paremini aru sellest, kui oluline on ettevalmistusperiood osatäitjate ja võttekohtade otsinguks. Võrreldes lühifilmiga on täispikas filmis võttekohti palju rohkem ning tuleb arvestada sellega, et mõned planeeritud kohad võivad jooksvalt ära kukkuda. Neile tuleb siis ka võtteperioodi ajal asendusi otsima hakata.

Viimaks on vast kõige olulisem see, et filmitegijal peab olema hea meeskond. Mina olen oma tiimile väga tänulik – meil oli filmi tehes hea klapp ja üksteisemõistmine. Ja meil vedas ilmaga ka! (Naerab.)

Filmi tehes olid sa nii stsenarist kui ka režissöör. Kui tavapärane on kanda niimoodi mõlemat rolli?

Eestis on see tihti nii. Mind aitas stsenaariumi toimetamisel Greta Varts, temast oli palju abi. 

Paljudes välisriikides levib juba ammu selline praktika, kus valmis stsenaariume ringleb filmitegijate seas palju ning režissöörid saavad valida, mis neile huvi pakub. Eestis sellist asja veel ei ole.

Küll aga tean Eestis palju näiteid sellest, kus režissöörid kaasavad kirjutamisprotsessi stsenariste. Üha rohkem on ka stsenariste juurde tulemas, seega ehk hakkab ühel päeval ka meil stsenaariume rohkem ringlema.

Kumb roll sinu jaoks keerulisem on: stsenaristi või režissööri oma?

Neid rolle on keeruline omavahel võrrelda, sest ülesanded ja raskuspunktid on väga erinevad. Kirjutamine on tegevus, mida teed üksinda kirjutuslaua taga. See on selles mõttes turvaline ja mõnus – kõike saab muuta ja kõik on sinu kontrolli all.

Režissööritöö realiseerub aga teiste inimeste kaudu. Lisaks on selle puhul kindel võtte- ja ettevalmistusperiood. Režissöör peab pidevalt kiirelt otsuseid vastu võtma ning osalema igal koosolekul. Töö olemuse poolest on režissööri roll vist pisut keerulisem.

Kui palju on sulle inimesed pärast filmi vaatamist vahetut tagasisidet andnud?

Mind üllatas, et väga paljud inimesed tõesti tulid otse positiivset tagasisidet andma. On ka helistatud, Facebooki kirjutatud või e-kirju saadetud. Ühendust ei võta tingimata lähedased sõbrad, vaid inimesed, kes tegutsevad loomingulises maailmas professionaalidena või on kuidagi selle valdkonnaga seotud. 

Näiteks viimati kirjutas mulle eesti stsenarist ja filmirežissöör Katrin Tegova ja ütles, et talle film väga meeldis ning ta tundis kinost lahkudes, justkui liiguks ta ka ise nagu filmi peategelane Sandra. See jäi mulle hästi meelde. Samuti oli meil tore ja pikk vestlus lavastaja Peeter Simmi elukaaslasega pärast seda, kui tema filmi vaatamas käis.

Nendest kirjadest ja vestlustest paistis mulle, et inimestele meeldib “Sandra saab tööd”. Nii olin ma ka üpris üllatunud, kui korraga tuli sekka omajagu karmi kriitikat.

See kriitika on seega olnud sulle pigem ootamatu?

Alguses oli natuke ootamatu, jah. Mõne arvustuse puhul tundus mulle kohati, et vahest polnud mu film lihtsalt kriitikule meelepärases žanris või teemal. Aga ma ei püüa ennast kaitsta – kriitikud teevad oma tööd. Küll aga tuli pärast esimest arvustuste laviini ka palju positiivset kriitikat ning see võrdsustas minu jaoks olukorra.

Eriliselt tahan esile tõsta Edasis avaldatud Toomas Raudami arvustuse. Sellest peegeldus, et ta oli filmi tunnetusest hästi aru saanud. Muidugi ei saa ka mainimata jätta tema oskust väga huvitavalt kirjutada.

Kui isiklikult sa filmi tagasisidet võtad?

Ma arvan, et filmitegijad on tundlikud inimesed ning igasugune tagasiside ikkagi mõjutab. Loomulikult saan ma aru, et arvustused on filmi, mitte minu pihta suunatud, kuid sellegipoolest läheb see mulle emotsionaalselt korda.

Aga see ongi osa filmitegija tööst – see on avalik ja igaüks saab selle kohta midagi öelda ja sellest miskit arvata. Küllap see töö ka kõige muu kõrval just seetõttu huvitav ongi.

Aga on see tingimata halb, kui film kriitikat saab? Reklaam on ju reklaam, olgu see siis halb või hea.

Ma ei tea, kas see filminduses tingimata nii töötab. Kui tagasiside on ainult negatiivne, siis see filmile just kaasa ei aita. Võiks ikka olla mõlemat. Samas pean tõesti tõdema, et “Sandra saab tööd” filmist räägiti väga palju ja see on ju iseenesest positiivne, sest järelikult tekitas see tundeid. Kõige halvem on see, kui film jääb täitsa kõrvale ning diskussiooni ei tekitagi.

Kuidas sa eesti arvustamiskultuuri hindad?

Üldiselt ei taha filmitegijad arvustamise teemal palju sõna võtta. Olen seda meelt, et kriitika võiks olla analüüsiv, kuid kui selles on tunda ärapanemise maiku, siis ei oska ma sellest tingimata lugu pidada.

Kriitika peaks sündima analüüsi ja laiema tausta tunnetamise kaudu.

Seetõttu ma ka Toomas Raudami arvustuse esile tõstan, sest see on hea näide sisukast ja huvitavast kriitikast. 

Olen ka seda meelt, et kultuuri ja kunsti arvustamine võiks olla professionaalide pärusmaa. Tasakaalu mõttes on lihtsalt pisut kentsakas, kui näiteks filmitegijad peavad filmini jõudmiseks väga palju tööd tegema ja omavahel konkureerima, ent arvustusi saab kirjutada sisuliselt igaüks. Aga ma mõistan, et selle tendentsi on toonud kaasa internetiajastu.

Hiljaaegu rõõmustas meie filmitegijaid uudis sellest, et filmilinnak on riiklikult tähtsate kultuuriobjektide hulgas. Millist tähendust see sinu jaoks kannab?

See on tõesti väga hea uudis! Eestis ei ole seni filmivaldkonna jaoks suurt midagi ehitatud. Ning mulle tundub, et filmiinimesed on ka ise üsnagi vähenõudlikud olnud. 

Eesti filmi vaataja ootused on aga kõrged ja meid kiputakse võrdlema Hollywoodi ning teiste rahvusvaheliste suurfilmide tootjatega. Selleks on tehnilise taseme areng väga oluline ja filmilinnak seda kahtlemata pakub.

Seni on Eestis filmimiseks tihti möllatud kuskil angaarides või kujundatud ümber näiteks koolide saale. See annab aga paratamatult filmides tunda ning kvaliteet kannatab. Isegi kui filmi lugu on väga hea, siis võib olla arvestatav osa publikust siiski nördinud, sest tehniliselt pole meie filmide tase päris see, mis näiteks Hollywoodi omades.

Lisaks tehnilisele poolele mõjutab filmilinnaku sünd kindlasti ka filmitegijate loomingulisust. See annab uued võimalused mõelda suuremalt ja sütitab uusi ideid. Praegu tuleb tihti Eestis filmi plaanides juba kirjutamisprotsessis lagi ette, sest meie tehnilised võimalused on piiratud.

Pärast filmilinnaku sündimist on seega Eestis filmitegija olla oluliselt parem?

Esmane on ikkagi see, et filmidele tuleks eelarveliselt toetusi juurde. Siis on võimalik teha rohkem ja senisest meisterlikumaid filme. Meil on olnud aegu, mil aastas sündis vaid neli-viis täispikka mängufilmi, kuid see on filmitegijate jaoks ahistav. Sellisel juhul on iga valminud film suure luubi all ning tegijad ei julge eksperimenteerida, sest kardetakse eksida. Mina arvan, et meil võiks sündida aastas kuskil kümme täispikka filmi.

Kui me näiteks vaatame väikest riiki nagu Taani, siis seal on tohutu filmikultuur. Neil läheb hästi, sest Taani filmitegijad otsustasid ühel hetkel, et filminduses tuleb võtta riske. See on kandnud rahvusvahelisel tasemel vilju. Inimesed ju tahavad näha uusi asju. 

Minu meelest on riskide võtmine ka kunsti tegemise alus – enda sisemusest tuleb leida senitundmata territoorium ning sinna siis tungida.

Võhikule paistab küll nii, et viimastel aastatel on Eesti film tiibade alla päris hea tuule saanud.

Ma olen nõus. Aga see on suuresti tekkinud seetõttu, et oli Eesti Vabariik 100 filmiprojekt, mis tõi meile palju filme juurde. Ka filmirahastus on viimasel ajal suurenenud. Nii on omakorda ka filmitegijate endi lähenemine julgemaks läinud. Arengud on väga positiivsed.

Ja arengu võtmekoht on riigi toetus?

Ma ei kujuta jah ette, et kunstilist nägemust toetaks erakapital, ehkki see oleks väga teretulnud. Eestis paistab, et erasektori toel tehakse ainult sellist kommertsfilmi, ennekõike komöödiat. 

Riiklikku tuge on tarvis eelkõige kunstiliste filmide ja autorikino jaoks. Tihti mõistetakse autorikino all küll seda, et keegi tuleb ja teeb filmi enda paarile sõbrale, kuid see ei ole nii. Autori tunnetamise juures on üldisem Eesti kultuuri mõtestamine ja uute vaatenurkade andmine. 

Kultuur ei ole üks vokk kuskil ühes nurgas, mida me kõik vahel vaatamas käime. Vastupidi – kultuur on pidevas arengus ning uute nägemuste ja nurkade otsimine on ääretult oluline. Areng ja muutumine hoiavad seda ka elus. Kui kultuur on fikseeritud ja tehtud vaid ühe nägemuse järgi, siis ei paku see lõpuks kellelegi huvi. 

Ja milliseid arenguid võime oodata sinu loometööst?

Järgmisel aastal peaks mul valmis saama dokumentaalfilm saksofonistist ja heliloojast Maria Faustist. Maria jutustab muusika kaudu väga olulisi lugusid ja läbielamisi. Ma loodangi, et sellest saab selline film, mis tutvustab Maria erinevaid isiklikke tasandeid tema loomingu kaudu.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis ilmub Maria Fausti dokumentaalfilm tuleval sügisel. Lootsin küll, et juba kevadel, aga praegu tundub, et pigem sügisel. Praegu ei tea ju, kuidas selle koroonakriisiga ka läheb…

Intervjueeris ajakirjanik ja Tallinna Ülikooli kommunikatsioonijuht Rein Olesk.